Veebipõhise reklaami õiguslikuks raamistikuks on e-kaubanduse seadus. Veebipõhine reklaam on seega iga veebikommunikatsioon, mille eesmärk on edendada ettevõtte müüki.
Reklaamivahendite hulka kuuluvad muu hulgas:
- Bännerreklaam: graafiliselt kujundatud reklaamipinnad veebisaidil, mida kasutatakse reklaami jaoks;
- Hüperlingid: link viib otse reklaamija veebisaidile;
- Hüpikaknad: graafiline element, mis ilmub, kui kasutaja külastab veebisaiti.
Reklaamikeelud ja -piirangud kehtivad Austrias ka internetis. Reklaamikeelud ja -piirangutega oleme juba tegelenud artiklites “Isiku- ja ametialased reklaamipiirangud”, “Reklaamipiirangud valitud vabadele elukutsetele”, “Reklaam ja alaealised”, “Reklaam ja poliitikud”, “Reklaam trükimeediates” ja “Otseturundus”. Need kehtivad piiranguteta ka veebikeskkonnas. Selle jaoks on aga täiendavaid eripärasid.
E-kaubanduse seadus
Veebikeskkonnas on reklaami ja toimetusliku sisu segunemise oht sageli suurem kui raadios, kus reklaami edastatakse reklaamiplokkides. Kuid ka veebis peab olema selgelt märgitud, millal on tegemist reklaamiga. Pakkumised, lisandused ja kingitused peavad olema selgelt äratuntavad ning kasutamise tingimused peavad olema kergesti kättesaadavad. Võistlused peavad samuti olema kergesti äratuntavad ning kasutajal peab olema juurdepääs osalemistingimustele.
Meediaõigus
Meediaseadus nõuab ka veebipõhistelt reklaamijatelt, et nad märgiksid teadaanded, soovitused või muud kaastööd ja aruanded, mille avaldamise eest on makstud, kui “kuulutus”, “reklaam” või “tasuline sisestus”.
Lisaks trükimeediatele tunneb meediaseadus ka “perioodilisi elektroonilisi meediumeid”. Need on meediumid, mida edastatakse elektroonilisel teel (ringhääling), mis on veebis kättesaadavad (veebisaidid) või mis ilmuvad vähemalt neli korda aastas võrreldavas kujunduses (uudiskirjad). Ka veebimeediumid vajavad impressumit ja on teatud tingimustel kohustatud avalikustama. Rohkem impressumi- ja avalikustamiskohustuse kohta lugege artiklist “Reklaam trükimeediates”.
Avalikustamiskohustusest on vabastatud ainult nn “väikesed” veebisaidid. Selle all mõistab seadus selliseid veebisaite, mille sisu ei ületa isikliku elusfääri kujutamist või meediaomaniku presenteerimist. Lisaks ei tohi “väikesed” veebisaidid mõjutada veebikasutajate arvamuse kujunemist. Kui need kriteeriumid ei kehti, on tegemist “suure” veebisaidiga, mille omanik on omakorda kohustatud avalikustama. Veebileht on klassikaline näide “suurest” veebisaidist ja kuulub seetõttu avalikustamiskohustuse alla. Seevastu on veel nii kirglikugi blogija emablog “väike” veebisait ja seega vabastatud avalikustamiskohustusest.
