Omastamine

Omastamise § 134 StGB kohaselt paneb toime isik, kes tahtlikult omastab võõra vara, mille ta on leidnud või mis on eksimuse tõttu või muul viisil temast sõltumatult tema valdusesse sattunud, et ebaseaduslikult rikastuda ise või kolmas isik. Kurjategija omab tegelikku valdust juba, ilma et oleks seda omandanud äravõtmise teel. Samuti on tegemist omastamisega, kui keegi toob võõra vara esialgu ilma omastamiskavatsuseta oma valdusesse ja omastab selle alles hiljem. Otsustav on omastamise tahe kui väljendus soovist kohelda võõrast vara nagu omanik. Teatud väärtuspiiride ületamisel karmistab seadus karistust suurenenud varalise ebaõigluse tõttu.

Objektiivne koosseis

Omastamise objektiivne koosseis erineb põhimõtteliselt vargusest, sest äravõtmist ei toimu. Võõras vara asub juba kurjategija valduses, ilma et ta oleks valdust ebaseadusliku äravõtmisega omandanud. Objektiivne koosseis kirjeldab seega neid väliseid asjaolusid, mille korral on juba valduse all oleva võõra vara ebaseaduslik omastamine karistatav.

Omastamine eeldab, et võõras vara on kas leitud, eksimuse tõttu või muul viisil kurjategija sekkumiseta tema valdusesse sattunud või esialgu ilma omastamiskavatsuseta üle võetud. Otsustav on, et valduse tekkimine oli algselt õiguslikult neutraalne või lubatud. Karistatav ebaõiglus tekib alles siis, kui kurjategija kohtleb võõrast vara nagu omanik ja võtab selle õigustatud isikult lõplikult ära.

Erinevalt vargusest puudub igasugune valduse rikkumine. Seadusandja ei karista omastamise puhul mitte valduse omandamist, vaid juba olemasoleva tegeliku valduse kuritarvitamist.

Kvalifitseerivad asjaolud

Kvalifitseeritud omastamine on olemas, kui võõra vara väärtus ületab 5000 eurot. Sel juhul suureneb karistusmäär oluliselt. Kui väärtus ületab 300 000 eurot, on tegemist eriti raske omastamise vormiga, mille eest ähvardab oluliselt karmim vabadusekaotus. Väärtuspiir on seotud eranditult objektiivse varalise kahjuga.

Kontrollietapid

Teosubjekt:

Kuriteo subjektiks võib olla iga kriminaalõiguslikult vastutav isik, kelle valduses on võõras vara. Erilised isiklikud omadused ei ole nõutavad.

Teoobjekt:

Kuriteo objektiks on varalise väärtusega võõras vara. Vara on võõras, kui see ei kuulu eranditult kurjategija omandisse. Erinevalt vargusest ei pea see olema vallasasi äravõtmise mõttes, kuna valdus on juba olemas.

Teokoosseis:

Kuriteo tegu seisneb omastamises. See on olemas, kui kurjategija võtab võõra vara õigustatud isikult lõplikult ära ja omastab endale või kolmandale isikule omanikule sarnase positsiooni. Lõike 2 puhul piisab hilisemast omastamisest, kuigi vara võeti algselt üle ilma omastamiskavatsuseta.

Teotagajärg:

Kuriteo tagajärg seisneb selles, et õigustatud isik kaotab lõplikult oma tegeliku juurdepääsuvõimaluse ja kurjategija liidab vara oma varaga või annab selle kolmandale isikule. Tegelik realiseerimine ei ole vajalik.

Põhjuslikkus:

Juurdepääsuvõimaluse kaotus peab olema põhjuslikult seotud kurjategija omastamisteoga. Ilma selle teota ei oleks varaline kahju tekkinud.

Objektiivne omistamine:

Tagajärg on objektiivselt omistatav, kui realiseerub täpselt see risk, mida kuriteo koosseis peaks vältima, nimelt et võõras vara võetakse ebaseaduslikult ära olemasoleva valduse kuritarvitamise teel.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Eristamine teistest süütegudest

Omastamise koosseis hõlmab juhtumeid, kus kurjategija omastab võõra vara, mis on juba tema valduses. Äravõtmist ei toimu. Õigustatud isik ei kaota vara äravõtmise tõttu, vaid seetõttu, et kurjategija kuritarvitab olemasolevat tegelikku valdust. Ebaõigluse põhirõhk ei ole seega asja omandamises, vaid juba valduse all oleva võõra vara usaldust rikkudes omastamises.

• § 127 StGB – Vargus: Vargus eeldab, et võõras vallasasi võetakse ära. Kurjategija rikub võõrast valdust ja loob uue valduse, mille tõttu õigustatud isik kaotab tegeliku kontrolli asja üle. See äravõtmine ei ole omastamise puhul olemas, kuna võõras vara asub juba kurjategija valduses. Seega on eristamisel otsustav, kas kurjategija omandab valduse alles teo kaudu või oli see tal juba olemas ja ta kuritarvitab seda alles hiljem omastamise teel. Kui tegemist on äravõtmisega, siis omastamine välistatakse.
• § 125 StGB – Asja kahjustamine: Asja kahjustamine hõlmab juhtumeid, kus võõras asi kahjustatakse, hävitatakse või selle kasutusväärtust vähendatakse, samal ajal kui see jääb õigustatud isiku valdusesse. Rünnak on suunatud asja seisundi vastu, mitte selle kuulumise vastu õigustatud isiku varasse. Omastamise puhul kaotab õigustatud isik asja ise, ilma et selle seisundi muutumine oleks oluline. Kui kahjustamine ja omastamine langevad kokku, võivad asja kahjustamine ja omastamine esineda kõrvuti, kuna rikutakse erinevaid õigushüvesid.

Konkurentsid:

Tõeline konkurents:

Tõeline konkurents on olemas, kui omastamisele lisanduvad muud iseseisvad kuriteod, näiteks asja kahjustamine, dokumendi varjamine või pettus. Omastamine säilitab oma iseseisva ebaõiglase sisu ja seda ei tõrjuta. Kui rikutakse mitut õigushüve, eksisteerivad kuriteod kõrvuti.

Ebatõeline konkurents:

Erisuse tõttu väljatõrjumine tuleb kõne alla, kui teine kuriteo koosseis hõlmab omastamise kogu ebaõiglase sisu. See on näiteks teiste varavastaste kuritegude puhul, mis hõlmavad täielikult juba valduse all oleva võõra vara omastamist ja mida seetõttu peetakse spetsiifilisemaks.

Tegude hulk:

Kuritegude paljusus on olemas, kui toime pannakse mitu omastamist iseseisvalt, näiteks ajaliselt eraldatud omastamistegevuste või erinevate kuriteoobjektide puhul. Iga omastamine moodustab eraldi teo, kui puudub loomulik tegevusühtsus.

Jätkuv tegu:

Ühtse teo võib eeldada, kui mitu omastamistegevust on otseselt seotud ja neid kannab ühtne tahtlus, näiteks võõraste asjade korduval hoidmisel või edasimüümisel sama kuriteoplaani raames. Tegu lõpeb, kui edasisi omastamisi ei toimu või kurjategija loobub oma tahtlusest.

Tõendamiskohustus ja tõendite hindamine

Prokuratuur:

Prokuratuur peab tõendama, et süüdistatav on toime pannud omastamise § 134 StGB tähenduses. Otsustav on tõendamine, et süüdistatav on omastanud võõra vara, mille ta on leidnud või mis on eksimuse tõttu või muul viisil temast sõltumatult tema valdusesse sattunud, või et ta on hiljem omastanud vara, mis oli esialgu ilma omastamiskavatsuseta omandatud. Keskmes ei ole äravõtmine, vaid juba olemasoleva valduse ebaseaduslik omastamine.

Eriti tuleb tõendada, et

• oli tegemist võõra varaga,
• vara ei kuulunud süüdistatavale,
• vara oli juba süüdistatava valduses,
• valdus tekkis ilma äravõtmiseta, näiteks leidmise või eksimuse tõttu,
• pandud toime omastamistegevus, millega vara pidi õigustatud isikult lõplikult ära võetama,
• õigustatud isik on seeläbi kandnud varalist kahju,
• omastamine oli varalise kahju põhjus,
• vajadusel ületati kvalifitseeriv väärtuspiir.

Prokuratuur peab esitama, kas väidetav omastamine on objektiivselt tuvastatav, näiteks tunnistajate ütluste, leidmise asjaolude, kommunikatsioonitõendite, valdusõiguste, tagastamisnõuete, väärtustõendite või muude arusaadavate asjaolude kaudu.

Kohus:

Kohus kontrollib kõiki tõendeid üldises kontekstis ja hindab, kas võõras vara, olemasolev valdus ja omastamine on objektiivsete kriteeriumide kohaselt tõendatud. Keskmes on küsimus, kas süüdistatav on olemasolevat valdust kuritarvitanud kavatsusega hoida vara nagu omanik ja õigustatud isikut püsivalt välistada.

Seejuures arvestab kohus eriti:

• Valduse liik ja tekkimine,
• vara leidmise või omandamise asjaolud,
• konkreetsed omastamistegevused või tagastamise tegemata jätmised,
• õigustatud isiku välistamise aeg ja kestus,
• tunnistajate ütlused vara käitlemise kohta,
• objektiivsed tõendid valduse, väärtuse ja juurdepääsuvõimaluste kohta,
• asjaolud, mis viitavad omastamise või rikastumise tahtlusele,
• kas mõistlik keskmine inimene eeldaks lõplikku omastamist.

Kohus eristab selgelt pelgast ajutisest hoidmisest, eksimustest, tagastamiskavatsustest, hoiustamisest või olukordadest ilma lõpliku omastamistahtluseta, mis ei kujuta endast kuriteokoosseisule vastavat omastamist.

Süüdistatav isik:

Süüdistatav ei kanna tõendamiskoormust. Ta võib siiski näidata põhjendatud kahtlusi, eriti seoses

• kas vara oli tegelikult võõras,
• kas oli tegemist omastamisega või ainult ajutise hoidmisega,
• kas oli olemas tagastamiskavatsus,
• kas vara hoiti ekslikult või ainult lühiajaliselt kinni,
• kas õigustatud isik oli kättesaadav või keeldus tagastamisest,
• kas on tegemist tahtluse või ainult hooletusega,
• vasturääkivustele või lünkadele väidetavas kuriteo kulgemises,
• alternatiivsetele põhjustele vara kaotamiseks.

Ta võib lisaks esitada, et tema käitumine oli vääritimõistetav, situatsioonist tingitud või kantud tagastamiskavatsusest või et § 134 StGB tingimused ei ole täidetud.

Tüüpiline hindamine

Praktikas on § 134 StGB puhul eriti olulised järgmised tõendid:

• tunnistajate ütlused vara leidmise, valduse ja käitlemise kohta,
• tõendid omandi- ja väärtussuhete kohta,
• kommunikatsioonitõendid tagastamisnõuete või valdusnõuete kohta,
• ajalised järjestused, mis näitavad, kui kaua vara kinni hoiti,
• asjaolud, millest saab järeldada omastamistahet.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktilised näited

• Leitud nutitelefoni hoidmine: Kurjategija leiab kohvikust võõra nutitelefoni, mille teine külaline on ilmselt unustanud. Selle asemel, et seade personalile tagastada või omanikuga ühendust võtta, hoiab ta seda ja kasutab seda oma eesmärkidel. Nutitelefon on tema valdusesse sattunud ilma äravõtmiseta, kuna ta on selle lihtsalt leidnud. Teadliku hoidmise ja kasutamise kaudu omastab ta võõra vara ja välistab õigustatud isiku püsivalt juurdepääsust. Otsustav ei ole leidmine iseenesest, vaid hilisem omastamine, millega realiseerub omastamise koosseis vastavalt § 134 StGB-le.
• Tagastamata ekslik ülekanne: Kurjategija kontole kantakse ekslikult üle rahasumma 6200 €. Kurjategija tunneb eksimuse ära, kuid ei teavita saatjat ja kasutab raha isiklikeks kulutusteks. Rahasumma on eksimuse tõttu kurjategija sekkumiseta tema valdusesse sattunud. Raha kasutamise kaudu omastab ta selle tahtlikult ja tekitab õigustatud isikule varalise kahju. Ületatud väärtuspiiri tõttu on tegemist kvalifitseeritud omastamisega. Otsustav on, et kurjategija ei tagasta ekslikult saadud varalist väärtust, vaid kohtleb seda kui oma vara.

Need näited näitavad, et omastamine vastavalt § 134 StGB-le on olemas, kui võõras vara ilma äravõtmiseta satub kurjategija valdusesse ja ta omastab selle omastamistegevuse kaudu, olenemata sellest, kas vara algne omandamine oli õiguspärane või juhuslik.

Subjektiivne koosseis

Omastamise subjektiivne koosseis vastavalt § 134 StGB-le nõuab tahtlust seoses võõra vara omastamisega, mis on juba kurjategija valduses. Kurjategija peab teadma või vähemalt leppima sellega, et vara on võõras ja et tal ei ole õigust seda omanikuna hoida või selle üle käsutada.

Kurjategija peab mõistma, et võõras vara on tema valdusesse sattunud ilma äravõtmiseta, näiteks leidmise, eksimuse tõttu või muul viisil temast sõltumatult, või et ta on selle esialgu ilma omastamiskavatsuseta üle võtnud. Otsustav on, et ta hiljem otsustab vara omastada, st välistada õigustatud isiku püsivalt juurdepääsuvõimalusest. Tahtluse jaoks piisab, kui kurjategija peab omastamist tõsiselt võimalikuks ja lepib sellega. Kavatsetud tahtlus ei ole vajalik; kaudne tahtlus on piisav.

Lisaks peab kurjategija tegutsema rikastumise tahtlusega. Ta peab vähemalt leppima sellega, et omastamise kaudu saab ta ise või kolmas isik ebaseadusliku varalise eelise, näiteks vara hoidmise, kasutamise, edasiandmise või müümise kaudu. See sisemine eesmärk eristab karistatavat omastamist pelgast hooletust või ajutisest hoidmisest.

Kui kuriteosüüdistus puudutab kvalifitseeritud omastamist, peab tahtlus laienema ka vara väärtusele. Piisab, kui kurjategija peab seaduslikku väärtuspiiri ületavat väärtust tõsiselt võimalikuks ja lepib sellega. Kes aga tõsiselt eeldab, et väärtus jääb alla kehtiva piiri, ei realiseeri kvalifitseeritud vormi subjektiivselt.

Subjektiivne koosseis puudub, kui süüdlane eeldab tõsiselt õigust asja hoida või kasutada, tal on tagastamiskavatsus või ta eeldab, et õigustatud isik on hoidmisega nõus. Sama kehtib, kui süüdlane eitab omastamiskavatsust või ei lepi vähemalt heakskiitvalt ebaseadusliku varalise kasu tekkimisega.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Süü ja eksimused

Keeldueksimus:

Keeldueksimus vabandab ainult siis, kui see oli vältimattu. Kes käitub viisil, mis äratanutavalt riivab teiste õiguseid, ei saa viidata sellele, et ta ei ole õigusvastasust tundnud. Igaüks on kohustatud end informeerima oma tegutsemise õiguslikest piiridest. Lihtsalt teadmatus või kerglane eksimus ei vabasta vastutusest.

Süüpõhimõte:

Karistatav on ainult see, kes tegutseb süüliselt. Tahtlikud kuriteod eeldavad, et toimepanija tunneb ära olulise sündmuse ja vähemalt lepib sellega. Kui see tahtlus puudub, näiteks kuna toimepanija ekslikult eeldab, et tema käitumine on lubatud või vabatahtlikult aktsepteeritud, on tegemist parimal juhul hooletusega. See ei ole tahtlike kuritegude puhul piisav.

Süüdimatus:

Süü ei lasu kellelgi, kes teo toimepanemise ajal ei olnud raske vaimse häire, haigusliku vaimse kahjustuse või olulise kontrollivõime puudumise tõttu võimeline mõistma oma teo õigusvastasust või selle arusaamise kohaselt käituma. Vastavate kahtluste korral tellitakse psühhiaatriline ekspertiis.

Vabandav hädaseisund:

Vabandav hädaseisund võib esineda, kui toimepanija tegutseb äärmuslikus sundolukorras, et vältida vahetut ohtu enda või teiste elule. Käitumine jääb õigusvastaseks, kuid võib mõjuda süüd vähendavalt või vabandavalt, kui muud väljapääsu ei olnud.

Näilik hädakaitse:

Kes ekslikult usub, et tal on õigus kaitsetegevuseks, tegutseb ilma tahtluseta, kui eksimus oli tõsine ja mõistetav. Selline eksimus võib süüd vähendada või välistada. Kui aga jääb hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb kõne alla hooletu või karistust kergendav hinnang, mitte aga õigustus.

Karistuse äralangemine ja diversioon

Diversioon:

Diversioon ei ole omastamise puhul vastavalt karistusseadustiku § 134-le välistatud, kuid seda kaalutakse ettevaatlikult. Koosseis puudutab varalist sekkumist, mille käigus süüdlane omastab võõra vara juba olemasoleva valduse omastamise teel. Sellega kaasneb reeglina teatud määral usaldus- või truudusemurdmine, mis võib piirata diversioonilist lahendust.

Juhtudel, kus omastamine on väheoluline, vara väärtus on madal, süüdlane tegutseb koheselt arusaadavalt ning vara tagastatakse kiiresti ja täielikult või kahju hüvitatakse, võib diversiooni kaaluda. Väärtuse kasvades, pikema hoidmisaja või olukorra teadliku ärakasutamise korral väheneb diversioonilise lahenduse tõenäosus oluliselt.

Diversiooni võib kaaluda, kui

• kui süü on kokkuvõttes väike,
• kui omastatud vara väärtus ei ole märkimisväärne,
• ei ole tekkinud tõsiseid tagajärgi,
• puudub planeeritud või korduv käitumine,
• asjaolude kogum on selge ja ülevaatlik,
• ja toimepanija on mõistev, koostööaldis ja kompensatsioonialdis.

Kui diversioon tuleb kõne alla, võib kohus määrata rahalisi makseid, ühiskondlikke töid, järelevalve korraldusi või kahju hüvitamist. Diversioon ei too kaasa süüdimõistvat otsust ega karistusregistri kannet.

Diversiooni välistamine:

Diversiooni välistamine

Divertsiooni kohaldamine on välistatud, kui

• on tekkinud märkimisväärne varaline kahju,
• kui kvalifitseeritud väärtuspiir on oluliselt ületatud,
• kui omastamine on toimunud teadlikult sihipäraselt või plaanipäraselt,
• kui esineb mitu iseseisvat omastamistegevust,
• on tegemist korduva või süstemaatilise käitumisega,
• lisanduvad erilised raskendavad asjaolud,
• või kogu käitumine kujutab endast võõraste varaliste õiguste tõsist rikkumist.

Ainult oluliselt väiksema süü ja viivitamatu arusaamise korral saab kaaluda erandliku diversioonilise menetluse lubatavust. Praktikas on diversioon karistusseadustiku § 134 puhul võimalik, kuid väga juhtumipõhine ja eriti kõrgema väärtusega või teadlikult ära kasutatud omastamiste puhul selgelt piiratud.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Karistuse mõistmine ja tagajärjed

Kohus määrab karistuse vastavalt varalise sekkumise ulatusele, omastamise liigile, kestusele ja intensiivsusele ning sellele, kui tugevalt on võõra vara hoidmine või kasutamine kahjustanud õigustatud isiku majanduslikku seisundit või kasutusvõimalusi. Oluline on, kas süüdlane on tegutsenud sihipäraselt, plaanipäraselt või korduvalt ning kas käitumine on põhjustanud märgatava varalise kahjustuse.

Raskendavad asjaolud esinevad eriti siis, kui

• kui omastamine või hoidmine on jätkunud pikema aja jooksul,
• oli tegemist süstemaatilise või eriti kangekaelse tegevusega,
• on tekkinud märkimisväärne varaline kahju,
• oli tegemist mitme eseme või majanduslikult olulise asjaga,
• kui võõrast vara on vaatamata selgetele vihjetele või tagastamisnõuetele edasi hoitud,
• kui esines eriline usalduse rikkumine, näiteks lähedus-, töö- või sõltuvussuhte raames,
• või on olemas varasemad samalaadsed süüdimõistmised.

Kergendavad asjaolud on näiteks

• Varasem karistamatus,
• täielik ülestunnistus ja äratuntav mõistmine,
• võõra vara kohene tagastamine või ebaseadusliku käitumise lõpetamine,
• aktiivsed kahju hüvitamise püüdlused või kahju reguleerimine,
• süüdlase erilised stressi- või ülekoormussituatsioonid,
• või liiga pikk menetlusaeg.

Kohus võib vanglakaristuse tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja kurjategijal on positiivne sotsiaalne prognoos.

Karistusraamistik

Karistusseadustiku § 134 kohane omastamine on põhiosas karistatav kuni kuuekuulise vabadusekaotusega või rahalise karistusega kuni 360 päevamäära ulatuses. See hõlmab juhtumeid, kus süüdlane omastab võõra vara, mille ta on leidnud või mis on eksituse tõttu või muul moel ilma tema tegevuseta tema valdusesse sattunud, samuti juhtumeid, kus vara, mis algselt omandati ilma omastamiskavatsuseta, omastatakse hiljem.

Kui omastatud vara väärtus ületab 5000 eurot, on tegemist omastamise kvalifitseeritud vormiga. Sellistel juhtudel on karistusmäär kuni kaheaastane vabadusekaotus. Suurem karistusmäär arvestab suurenenud varalise kahjuga, ilma et see sõltuks erilistest teo toimepanemise viisidest.

Kui võõra vara väärtus ületab 300 000 eurot, näeb karistusseadustiku § 134 lõige 3 ette veelgi rangema karistusmäära. Sel juhul on karistusmäär vabadusekaotus kuuest kuust kuni viie aastani. Pelgalt rahaline karistus ei ole siin enam ette nähtud.

Muud spetsiifilisemad varavastased süüteod võivad üksikjuhtudel olla prioriteetsed, kui need hõlmavad teo kogu õigusvastast sisu. Oluline on aga see, et omastamise karistusmäär orienteerub eranditult omastamise viisile ja seadusega kehtestatud väärtuspiiridele.

Rahatrahv – päevamäärade süsteem

Austria kriminaalõigus arvutab rahatrahve päevamäärade süsteemi alusel. Päevamäärade arv sõltub süüst, summa päeva kohta rahalisest võimekusest. Nii kohandatakse karistus isiklikele oludele ja jääb siiski tuntavaks.

• Vahemik: kuni 720 päevamäära – vähemalt € 4, maksimaalselt € 5 000 päevas.
• Praktiline valem: Umbes 6 kuud vangistust vastab umbes 360 päevamäärale. See ümberarvutus on ainult orienteeruv ja mitte jäik skeem.
• Mittemakmise korral: Kohus võib määrata asenduskaristuse vangistusena. Reeglina kehtib: 1 päev asenduskaristust vastab 2 päevamäärale.

Märkus:

Karistusseadustiku § 134 kohase omastamise puhul on rahakaristus eelkõige põhiosas regulaarselt kaalutav ja praktikas sage. Omastatud vara väärtuse kasvades taandub rahakaristus üha enam. Kõrgeima väärtuspiiri ületamisel on ette nähtud ainult vabadusekaotus.

Vangistus ja (osaliselt) tingimisi edasilükkamine

Karistusseadustiku § 37: Kui seadusega ettenähtud karistusmäär ulatub kuni viie aastani, võib kohus lühiajalise, kuni üheaastase vabadusekaotuse asemel määrata rahalise karistuse. See võimalus on seega olemas ka karistusseadustiku § 134 kohase omastamise puhul.

Praktikas rakendatakse seda sätet siiski ettevaatlikumalt, kui esinevad kvalifitseeritud väärtuspiirid ja sellega kaasneb suurem varaline õigusvastasus. Rakendamine tuleb kõne alla eelkõige siis, kui tegu jääb karistusmäära alumisse piiri, kahju on väike või täielikult hüvitatud ja puuduvad raskendavad asjaolud. Suure väärtusega omastamiste ja vastavalt suurenenud karistusmäära puhul on rakendamine reeglina välistatud.

Karistusseadustiku § 43: Vabadusekaotust võib tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja süüdlasele antakse positiivne sotsiaalne prognoos. See võimalus on olemas ka omastamise puhul. Tingimisi edasilükkamist antakse ettevaatlikumalt, kui tegu pandi toime sihipäraselt, korduvalt või pikema aja jooksul. Tingimisi edasilükkamine on realistlik eelkõige siis, kui vara on tagastatud, kahju on täielikult hüvitatud ja süüdlane on arusaaja.

Karistusseadustiku § 43a: Osaliselt tingimisi edasilükkamine võimaldab kombineerida tingimusteta ja tingimisi edasi lükatud karistusosa. See on võimalik karistuste puhul, mis on üle kuue kuu ja kuni kaks aastat.
Omastamise puhul võib see vorm omandada tähtsuse eelkõige siis, kui süüle vastav karistus jääb kuue kuu ja kahe aasta vahele. Kõrgema väärtusega juhtudel, millel on oluliselt suurem karistusmäär, on see reeglina välistatud.

Karistusseadustiku §§ 50 kuni 52: Kohus võib anda juhiseid ja määrata katseaja järelevalve. Need puudutavad sageli kahju hüvitamist, omastatud vara tagastamist, edasiste varavastaste süütegude vältimist või struktureerivaid meetmeid, nagu käitumistreeningud. Eesmärk on hüvitada tekkinud kahju ja vältida tulevasi kuritegusid.

Kohtute pädevus

Asjaline pädevus

Omastamise puhul määratakse asjaomane pädevus karistusmäära järgi.

Põhikoosseisu puhul, mille karistusmäär on kuni kuus kuud vabadusekaotust või rahaline karistus, on pädev maakohus. Maakohtu pädevusala siin ei ületata.

Kui omastatud vara väärtus ületab 5000 eurot, suureneb karistusmäär kuni kaheaastase vabadusekaotuseni. Sellistel juhtudel otsustab ringkonnakohus ainuotsustajana. Maakohtu pädevus siis enam ei tule kõne alla.

Kui väärtus ületab 300 000 eurot, on ette nähtud vabadusekaotus kuuest kuust kuni viie aastani. Ka siin on pädev ringkonnakohus ainuotsustajana, kuna karistusmäär ei ületa viit aastat ja seetõttu ei teki rahvakohtunike kohtu pädevust.

Vandemeeste kohus ei tule kõne alla, kuna omastamine ei näe ette karistusmäära, mis sellise pädevuse looks.

Kohalik pädevus

Pädev on põhimõtteliselt kohus, kus tegu toime pandi või kus teo tagajärg ilmnes. Oluline on see koht, kus süüdlane võõra vara lõplikult endale jätab või selle üle omanikuna käsutab.

Kui kuriteo toimumiskohta ei saa üheselt kindlaks määrata, määratakse pädevus

• süüdistatava elukoha järgi,
• vahistamise koha järgi,
• või asjaomase prokuratuuri asukoht.

Menetlust viiakse läbi seal, kus on kõige paremini tagatud otstarbekas ja nõuetekohane läbiviimine.

Kohtuastmete järjekord

Maakohtu otsuste vastu on lubatud apellatsioon.

Ringkonnakohtu ainuotsustaja otsuste vastu on olenevalt otsuse vormist võimalik esitada apellatsioon ja vajaduse korral kassatsioonkaebus. Pädev on Riigikohus, kui seaduslikud eeldused on täidetud.

Tsiviilnõuded kriminaalmenetluses

Karistusseadustiku § 134 kohase omastamise puhul saab kannatanu kui eraisik esitada oma tsiviilõiguslikud nõuded otse kriminaalmenetluses. Kuna see süütegu puudutab juba süüdlase valduses oleva võõra vara ebaseaduslikku omastamist, on nõuded suunatud eelkõige vara väärtusele, võimalikele taastamiskuludele, kasutamise kaotusele, saamata jäänud kasutusvõimalustele ning muudele varalistele kahjudele, mis on tekkinud hoidmise või kasutamise tagajärjel.

Olenevalt juhtumist võib nõuda ka kaudsete kahjude hüvitamist, näiteks kui omastatud vara oli vajalik kutse- või äritegevuseks ja omastamine on põhjustanud märkimisväärset majanduslikku kahju.

Eraõigusliku osalise liitumine peatab kõigi esitatud nõuete aegumise, kuni kriminaalmenetlus on pooleli. Aegumistähtaeg jätkub alles pärast õigusjõulist lõpetamist, kui kahju ei ole täielikult välja mõistetud.

Vabatahtlik kahju hüvitamine, näiteks vara tagastamine, väärtuse tasumine või tõsine püüe kahju heastada, võib mõjuda karistust kergendavalt, kui see toimub õigeaegselt ja täielikult.

Kui süüdlane on aga tegutsenud plaanipäraselt, korduvalt või viisil, mis on põhjustanud märkimisväärset varalist kahju, kaotab hilisem kahju hüvitamine reeglina suure osa oma kergendavast mõjust. Sellistes olukordades kompenseerib hilisem hüvitamine teo õigusvastasust vaid piiratud ulatuses.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Kriminaalmenetluse ülevaade

Uurimise algus

Kriminaalmenetlus eeldab konkreetset kahtlust, millest alates loetakse isik süüdistatavaks ja ta saab kasutada kõiki süüdistatava õigusi. Kuna tegemist on ametliku kuriteoga, algatavad politsei ja prokuratuur menetluse ametlikult, kui vastav kahtlus tekib. Kannatanu eraldi avaldus selleks ei ole vajalik.

Politsei ja prokuratuur

Prokuratuur viib läbi uurimismenetluse ja määrab edasise käigu. Kriminaalpolitsei viib läbi vajalikud uurimised, kindlustab tõendid, võtab tunnistajate ütlused ja dokumenteerib kahju. Lõpuks otsustab prokuratuur menetluse lõpetamise, diversiooni või süüdistuse esitamise üle, sõltuvalt süüastmest, kahju suurusest ja tõendite olukorrast.

Kahtlustatava ülekuulamine

Enne iga ülekuulamist saab süüdistatav isik täieliku teavituse oma õigustest, eriti õigusest vaikida ja õigusest advokaadi abile. Kui süüdistatav nõuab advokaati, tuleb ülekuulamine edasi lükata. Ametlik süüdistatava ülekuulamine teenib süüdistusega konfronteerimist ja võimaluse andmist seisukoha võtmiseks.

Toimikuga tutvumine

Toimikutega saab tutvuda politseis, prokuratuuris või kohtus. See hõlmab ka tõenditega seotud esemeid, kui see ei ohusta uurimise eesmärki. Eraõigusliku osalise liitumine juhindub kriminaalmenetluse seadustiku üldistest reeglitest ja võimaldab kannatanul esitada kahjuhüvitamise nõudeid otse kriminaalmenetluses.

Kohtuistung

Põhikohtuistung teenib suulist tõendite kogumist, õiguslikku hindamist ja otsustamist võimalike tsiviilõiguslike nõuete üle. Kohus kontrollib eelkõige teo kulgu, tahtlust, kahju suurust ja ütluste usaldusväärsust. Menetlus lõpeb süüdimõistmise, õigeksmõistmise või diversioonimenetlusega.

Süüdistatava õigused

• Informatsioon ja kaitse: õigus teavitamisele, menetlusabile, vabale kaitsja valikule, tõlkeabile, tõenditaotlustele.
• Vaikimine ja advokaat: vaikimisõigus igal ajal; kaitsja kaasamisel lükatakse ülekuulamine edasi.
• Teavitamiskohustus: õigeaegne informatsioon kahtluse/õiguste kohta; erandid ainult uurimiseesmärgi tagamiseks.
• Aktidega tutvumine praktiliselt: uurimis- ja põhimenetluse aktid; kolmandate isikute tutvumine piiratud süüdistatava kasuks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktika ja käitumisnõuanded

1. Säilitada vaikimine.
   Lühike selgitus piisab: „Kasutan oma õigust vaikida ja räägin kõigepealt oma kaitsjaga.” See õigus kehtib juba esimesest ülekuulamisest politsei või prokuratuuri poolt.
2. Viivitamata võtta ühendust kaitsega.
   Ilma uurimisaktidega tutvumiseta ei tohiks ühtki ütlust anda. Alles pärast aktidega tutvumist saab kaitse hinnata, milline strateegia ja milline tõendite tagamine on mõttekas.
3. Kindlustage tõendid viivitamatult.
   Kõik saadaolevad dokumendid, sõnumid, fotod, videod ja muud salvestised tuleks võimalikult vara kindlustada ja koopiana säilitada. Digitaalseid andmeid tuleb regulaarselt varundada ja kaitsta hilisemate muudatuste eest. Märkige üles olulised isikud võimalike tunnistajatena ja pidage sündmuste käik meeles mälestusprotokollina.
4. Mitte võtta ühendust vastaspoolega.
   Teie enda sõnumeid, kõnesid või postitusi võidakse kasutada tõenditena teie vastu. Kogu suhtlus peaks toimuma ainult kaitsja kaudu.
5. Salvestada õigeaegselt video- ja andmesalvestised.
   Ühistranspordis, lokaalides või korteriühistute jälgimiskaamerate salvestised kustutatakse sageli automaatselt mõne päeva pärast. Seetõttu tuleb andmete säilitamise taotlused esitada viivitamatult operaatorile, politseile või prokuratuurile.
6. Dokumenteerige läbiotsimised ja arestimised.
   Läbiotsimise või arestimise korral nõudke korralduse või protokolli koopiat. Märkige üles kuupäev, kellaaeg, osalevad isikud ja kõik kaasa võetud esemed.
7. Vahistamise korral: ärge andke ütlusi asja kohta.
   Nõudke oma kaitsja kohest teavitamist. Vahistamist võib kohaldada ainult põhjendatud kahtluse ja täiendava vahistamisaluse olemasolul. Leebemad meetmed (nt lubadus, registreerimiskohustus, lähenemiskeeld) on eelistatud.
8. Valmistage heastamine sihipäraselt ette.
   Maksed, sümboolsed teened, vabandused või muud hüvituspakkumised tuleks teha ainult kaitsja kaudu ja need tuleks dokumenteerida. Struktureeritud heastamine võib positiivselt mõjutada diversiooni ja karistuse määramist.

Teie eelised advokaadi abiga

Karistusseadustiku § 134 kohane omastamine ei ole seotud äravõtmisega, vaid võõra vara omastamisega, mis on juba süüdlase valduses. Õiguslik hinnang sõltub oluliselt konkreetsest asjaolust, omastamis- ja rikastumiskavatsusest, võimalike väärtuspiiride ja tõendite olemasolust. Juba väikesed kõrvalekalded, näiteks tagastamiskavatsuse või tahtluse küsimuses, võivad olla otsustava tähtsusega.

Varajane advokaadi kaasamine tagab, et asjaolud on korrektselt liigitatud, tõendid õigesti hinnatud ja süüd kergendavad asjaolud õiguslikult kasutatavaks töödeldud.

Meie advokaadibüroo

• kontrollib, kas omastamise eeldused on tegelikult täidetud või on vajalik teine õiguslik hinnang,
• analüüsib tõendite olukorda, eriti omastamise ja tahtluse osas,
• hindab väärtuspiiride tähendust ja nende mõju karistusmäära ja pädevuse osas,
• töötab välja selge kaitse strateegia, mis liigitab faktilised asjaolud täielikult ja õiguslikult täpselt.

Olles kriminaalõigusele spetsialiseerunud esindus, tagame, et omastamise süüdistust kontrollitakse hoolikalt ja menetlus viiakse läbi usaldusväärsel faktilisel alusel.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

KKK – korduma kippuvad küsimused

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon