Sundimine

Sund § 105 StKS kohaselt esineb siis, kui isikut vägivalla või ohtliku ähvardusega pannakse mingi käitumise harrastamisele, sellest hoidumisele või selle talumisele. Keskmes on õigusvastane sundimine: puudutatud isik ei saa enam vabalt oma tahte järgi tegutseda, kuna ta ei suuda faktiliselt vältida ähvardatud või rakendatud mõjutamist. Vägivald tähendab igasugust füüsilist jõu rakendamist, mis on sobiv vastupanu murdmiseks. Ohtlik ähvardus esineb siis, kui lubatakse märkimisväärset kahju, mis on sobiv põhjendatud hirmu tekitamiseks. Säte kaitseb otsustamisvabadust ja piiritlb selged sunnisituatsioonid sotsiaalselt tavalisest survest.

Objektiivne koosseis

§ 105 StKS sundi objektiivne koosseis hõlmab iga väljapoole märgatavat tegu, millega isikut vägivalla või ohtliku ähvardusega pannakse teatud käitumist harrastama, taluma või sellest hoiduma. Keskmes on väljapoolt tajutav sundimine, mis on sobiv puudutatud isiku vaba tahteavalduse kujunemist märkimisväärselt piirama. Norm kaitseb isiklikku vabadust ja võimet teha iseseisvaid otsuseid mõjutamata.

Koosseisupärane on iga olukord, kus isikut füüsilise mõjutamise või lubatud märkimisväärse kahju kaudu pannakse allutama end võõrale tahtele. Vajalik on objektiivselt märgatav surve, mis annab puudutatud isikule realistlikke ja käegakatsutavaid põhjuseid tegija nõudmistele järele andmiseks. Tegija sisemine motivatsioon ei ole objektiivse koosseisu jaoks oluline. Määravad on ainult välised asjaolud ja nende tegelik mõju otsustusvabadusele.

Kontrollietapid

Teosubjekt:

Teosubjekt võib olla iga isik, kes rakendab vägivalda või teeb ohtlikku ähvardust. Eriomadused ei ole nõutavad. Samuti võivad teosubjektina või osalejatena kõne alla tulla isikud, kes võimaldavad sundimist panustega nagu ähvarduse edastamine, ähvardava õhkkonna loomine või füüsiline toetamine.

Teoobjekt:

Teoobjekt on iga isik, kelle vaba tahte väljakujunemist kahjustatakse vägivalla või ohtliku ähvardusega. Kaitstud on õigus teha iseseisvaid otsuseid mõjutamata ja ilma lubamatu surveta.

Teokoosseis:

Objektiivselt koosseisupärane on iga käitumine, millega rakendatakse vägivalda või ohtlikku ähvardust.

Vägivald on igasugune füüsiline jõu rakendamine, mis on sobiv vastupanu murdmiseks või puudutatud isiku tegevusvabaduse piiramiseks.

Ohtlik ähvardus esineb siis, kui lubatakse märkimisväärset kahju, mis on sobiv põhjendatud hirmu tekitamiseks. Sellesse kuuluvad eelkõige ähvardused kehavigastustega, märkimisväärste varalistega kahjudega või muude tundlike kahjudega, mida objektiivse vaatleja seisukohalt tuleb tõsiselt võtta.

Tüüpilised ilminguvormid on näiteks:

• Füüsilise vägivallaga ähvardamine käitumise väljapressimiseks.
• Ähvardamine märkimisväärsete finants- või isiklike kahjudega.
• Füüsilise jõu kasutamine vastupanu murdmiseks.
• Ähvardava õhkkonna loomine, mis vahendab vahetult eelseisvat ohtu.

Otsustav on, et mõjutamine on objektiivselt sobiv nõutud tegu, talumist või hoidumist esile kutsuma.

Teotagajärg:

Objektiivne teotagajärg esineb siis, kui puudutatud isik rakendatud vägivalla või ohtliku ähvarduse tõttu sooritab nõutud teo, hoidub sellest või talub seda. Piisab, kui puudutatud isiku käitumine on põhjuslikult tagasiviidav rakendatud sundimisele. Täiendav kahju ei ole nõutav.

Põhjuslikkus:

Põhjuslik on iga tegija tegu, milleta sunnitud tagajärg ei oleks saabunud või ei oleks saabunud sellisel kujul. Sellesse kuuluvad ka ettevalmistav või toetavad panused, kui nad on põhjuslikud sunnimõju jaoks.

Objektiivne omistamine:

Objektiivne omistamine

Tagajärg on objektiivselt omistatav, kui tegija käitumine on loonud või suurendanud õiguslikult taunitavat ohtu vabale tahteavaldusele ja see oht on realiseerunud ohvri sunnitud käitumises. Sotsiaalselt tavaline ärgitamine või õigustatud mõjutamine ei põhjenda sellist ohtu.

Kvalifitseerivad asjaolud

§ 105 StKS ei sisalda objektiivses koosseisus tüüpilisi kvalifikatsioone.

Sotsiaalne adekvaatsus § 2 järgi

Tegu ei ole õigusvastane, kui vägivald või ähvardus laadi ja eesmärgi järgi ei ole vastuolus heade kommetega. See erand mõjub kitsalt piiravalt. See puudutab ainult olukordi, kus kasutatud mõjutamine on ühiskondlikult aktsepteeritud ja proportsionaalne. Vägivald või ähvardused, mis rikuvad puudutatud isiku kehalist terviklikkust või väärikust, ei ole kunagi sotsiaalselt adekvaatsed.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Eristamine teistest süütegudest

§ 105 StKS järgi sundi koosseis esineb siis, kui isikut vägivalla või ohtliku ähvardusega pannakse teatud käitumisele ja sellega piiratakse märkimisväärselt tema vaba tahteavaldust. Määrav on objektiivne surve, mida puudutatud isikule rakendatakse ja mis sunnib teda käitumisele, mida ta ilma mõjutuseta ei oleks teinud.

• § 99 StKS – vabaduse võtmine: Hõlmatud on isiku pelk kinnihoidmine või vangistamine tema tahte vastu või ilma selleta. Rõhk on liikumisvabaduse piiramisel. Kui ühtegi tegu, talumist või hoidumist ei sunnita, jääb kehtima § 99 StKS. Alles kui kinnihoidmine teenib teatud käitumise väljapressimist, tuleb täiendavalt kõne alla sund.
• § 102 StKS – väljapressiv röövimne: See koosseis nõuab valdussesaamise olukorda eesmärgiga survet kolmandale isikule avaldada. Fookus on väljapressimissituatsiooni. § 105 StKS puudutab aga otsest sundi ohvri enda vastu. Mõlemad koosseisud kattuvad, kui ohvri valdusessaamist kasutatakse ühtlasi röövitu juures käitumise väljapressimiseks.
• § 106 StKS – raske sund: § 106 StKS kujutab kvalifitseeritud sundi vormi ja eeldab eriti ohtlikku või sügavalt mõjutavat sunnimise viisi, näiteks kvalifitseeritud ähvardustega või raske kahju põhjustamisega. § 106 StKS tugineb § 105 StKS-le ja tõrjub selle, kui kvalifitseeritud koosseisu eeldused on täidetud.
• § 107 StKS – ohtlik ähvardus: Ohtlik ähvardus § 107 StKS järgi on iseseisev delikt. See hõlmab märkimisväärse kahju lubamist, ilma et tegelikult peaks tekkima sunnitud käitumine. Sund eeldab aga, et sundimine viib käitumiseni. Kus ähvardus üksinda on juba karistatav ja ühtegi käitumist ei sunnita, jääb kehtima § 107 StKS.

Konkurentsid:

Tõeline konkurents:

Tõeline konkurents esineb siis, kui sundi juurde tulevad täiendavad iseseisvad deliktid, näiteks vabaduse võtmine § 99 StKS järgi, kehavigastus või iseseisvad ähvardusdeliktid. Sunnimõju põhjustab siis mitu üksteisest sõltumatut karistatavust.

Ebatõeline konkurents:

Tõrjumine spetsiaalsuse põhimõtte järgi tuleb kõne alla ainult siis, kui spetsiaalsem koosseis hõlmab sunnimõju täielikult. Kvalifitseeritud sunnimiste puhul tõrjub § 106 StKS § 105 StKS põhikoosseisu. Kõigil teistel juhtudel jääb sund kehtima.

Tegude hulk:

Kes sunnib mitut isikut eri aegadel või mitmes eraldi toimingus, sooritab mitu iseseisevat tegu. Üksikuid toiminguid hinnatakse eraldi.

Jätkuv tegu:

Pikemalt kestev sunnisituatsioon moodustab ühtse teo, kuni vägivalda või ähvardust hoitakse ülal ilma olulise katkestuseta ja sund jälitab identilist käitumisotstabet. Tegu lõpeb, niipea kui sundimine või mõjutamise otstarve ära langeb.

Tõendamiskohustus ja tõendite hindamine

Prokuratuur:

Prokuratuur kannab tõendamiskohustust vägivalla või ohtliku ähvarduse esinemise, nende konkreetse mõju ohvri otsustusvabadusele ning põhjusliku seose vahel sunnivahendi ja sunnitud käitumise vahel. Ta tõendab, et puudutatud isikut pandi mõjutamise tõttu objektiivselt teostama, taluma või hoiduma teost. Samuti tuleb tõendada, et mõjutamine oli tõsine, sobiv ja väljastpoolt märgatav ning lõi seeläbi tegeliku sunnisituatsiooni, millest ohver ei saanud vabaneda.

Kohus:

Kohus kontrollib ja hindab kõiki tõendeid tervikuna. Ta ei kasuta ebasobivaid või õigusvastavalt kogutud tõendeid. Otsustav on, kas sundimine oli objektiivselt märgatav, kas vägivald või ähvardus oli tõepoolest sobiv vaba tahte kujunemist murdma ja kas ohvrit tõesti pandi nõutud käitumisele. Kohus tuvastab, kas esines sunnimehanism, mis kandis koosseisu ja õõnestas kaitstud otsustusvabadust oluliselt.

Süüdistatav isik:

Süüdistatav isik ei kanna tõendamiskohustust. Ta võib siiski tekitada kahtlusi väidetud vägivalla kasutamises, ähvarduse tõsiduses või kvaliteedis, tegelikul mõjul tahte kujunemisele või põhjuslikul seoses ähvarduse, vägivalla ja ohvri käitumise vahel. Samuti võib ta osutada vastuoludele, tõendilünkadele või ebaselgetele eksperdigutachtelele.

Tüüpilised tõendid on video- või järelevalvematerjal vägivalla kasutamise või ähvardavate situatsioonide kohta, digitaalsed sidelogiread, ähvardava sisuga sõnumid, heliülesvõtted, asukohaandmed, jäljed kohtades või esemeil, mis viitavad sunnimõjule, ning dokumentatsioon kehaliste vigastuste või psüühiliste reaktsioonide kohta, mis ühtivad väidetud vägivalla kasutamise või ähvardusega. Erilistel juhtudel tulevad kõne alla ka psühholoogilised või meditsiinilised gutachted, eriti kui on vaja hinnata ähvarduse tõsidust või vägivalla sunnimõju.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktilised näited

• Ähvardus konkreetse isiksusega seotud kahjuga: Isik nõuab tuttavalt teatud avalduse andmist ja teatatab muul juhul kompromiteeriva privaatse video edastamisest tema perele. Ohver mõistab, et avaldamine kujutaks endast tundlikku sekkumist tema privaatsfääri ja täidab nõudmise. Ähvardus on konkreetne, tõsine ja objektiivselt sobiv põhjendatud hirmu tekitamiseks.
• Hoidumise sundimine usutava füüsilise hirmutamise kaudu: Kurjategija kohtub eelneva tüli tunnistajaga ja ütleb talle, et ta “saab probleeme”, kui ta kirjeldab juhtumit politseile. Seejuures astub ta talle nii lähedale, et tunnistaja peab vahetult eesseisvat füüsilist rünnakut tõsiselt võimalikuks. Tunnistaja loobub hiljem ütluste andmisest, kuna ähvardus tundub usutav ja vahetu. Ähvardus jääb allapoole raske sundimise läve, kuid on selgelt ohtlik § 105 StGB mõttes.

Need näited näitavad, et juba tõsise sundi tekitamine või ülalhoidmine, mis tugineb vägivallale või ohtlikule ähvardusele, täidab § 105 StKS mõttes sundi koosseisu. Määrav on objektiivselt märgatav mõjutamine ohvri otsustusvabadusele, mis ulatub nii kaugele, et ta ainult seepärast sooritab või jätab sooritamata nõutud käitumise. Ebaoluline on, kas ähvardus mõjub isiksuslikult, sotsiaalselt, kehaliselt või situatiivselt; määrav on sunnivahendi sobivus vaba tahte kujunemist murda ja võõrjuhitud käitumist esile kutsuda.

Subjektiivne koosseis

Tegija tegutseb tahtlikult. Ta teab või vähemalt võtab tõsiselt arvesse, et ta vägivalla või ohtliku ähvardusega mõjutab isikut ja kahjustab sellega tema vaba tahteavaldust. Ta mõistab, et tema tegu eesmärgiks ohvrit teatud käitumisele ajada ja võtab selle tagajärjel tekkiva sunnisituatsioona võimaliku tagajärjena teadlikult vastu.

Nõutav on, et tegija mõistab, et tema mõjutamine on objektiivselt sobiv ohvrit nõutud tegule, talumisele või hoidumisele panema. Piisab, kui ta peab ähvarduse või vägivalla mõju võimalikuks ja lepib sellega. Sellest kaugemale ulatuv eesmärgitahe ei ole vajalik.

Tahet ei esine, kui tegija tõsiselt lähtub sellest, et ohver seab oma käitumise vabatahtlikult ja ei mõista mõjutamist sunnina või ei pea seda mõistma. See puudutab näiteks juhte, kus tegija ekslikult arvab, et teine nõustub käitumisega või ei tunne end ähvardatuna. Kes usub, et puudutatud isik tegutseks ilma surveta, ei täida subjektiivset koosseisu.

Otsustav on, et tegija teadlikult tekitab sunnimõju või vähemalt võtab selle vastu ning mõistab, et tema käitumine mõjutab võõrjuhtivalt ohvri otsustusvabadusele. Kes teab või vähemalt heakskilvoliselt võtab vastu, et vägivald või ähvardus murdab vaba tahte kujunemist, tegutseb tahtlikult ja täidab sellega § 105 StKS subjektiivse koosseisu.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Süü ja eksimused

Keeldueksimus:

Keeldueksimus vabandab ainult siis, kui see oli vältimattu. Kes käitub viisil, mis äratanutavalt riivab teiste õiguseid, ei saa viidata sellele, et ta ei ole õigusvastasust tundnud. Igaüks on kohustatud end informeerima oma tegutsemise õiguslikest piiridest. Lihtsalt teadmatus või kerglane eksimus ei vabasta vastutusest.

Süüpõhimõte:

Karistatav on ainult see, kes tegutseb süüliselt. Tahtlikud kuriteod eeldavad, et toimepanija tunneb ära olulise sündmuse ja vähemalt lepib sellega. Kui see tahtlus puudub, näiteks kuna toimepanija ekslikult eeldab, et tema käitumine on lubatud või vabatahtlikult aktsepteeritud, on tegemist parimal juhul hooletusega. See ei ole tahtlike kuritegude puhul piisav.

Süüdimatus:

Süü ei lasu kellelgi, kes teo toimepanemise ajal ei olnud raske vaimse häire, haigusliku vaimse kahjustuse või olulise kontrollivõime puudumise tõttu võimeline mõistma oma teo õigusvastasust või selle arusaamise kohaselt käituma. Vastavate kahtluste korral tellitakse psühhiaatriline ekspertiis.

Vabandav hädaseisund:

Vabandav hädaseisund võib esineda, kui toimepanija tegutseb äärmuslikus sundolukorras, et vältida vahetut ohtu enda või teiste elule. Käitumine jääb õigusvastaseks, kuid võib mõjuda süüd vähendavalt või vabandavalt, kui muud väljapääsu ei olnud.

Näilik hädakaitse:

Kes ekslikult usub, et tal on õigus kaitsetegevuseks, tegutseb ilma tahtluseta, kui eksimus oli tõsine ja mõistetav. Selline eksimus võib süüd vähendada või välistada. Kui aga jääb hoolsuskohustuse rikkumine, tuleb kõne alla hooletu või karistust kergendav hinnang, mitte aga õigustus.

Karistuse äralangemine ja diversioon

Diversioon:

Diversioon on § 105 StKS puhul põhimõtteliselt võimalik, kuid ainult vähese süü ja ülevaadeldavate sunnisituatsioonide korral. Sund hõlmab laia spektrit, mistõttu diversiooniline lahendamine tuleb kõne alla ainult siis, kui kasutatud sunnivahend oli vähene, lühiajaline või ilma tõsiste tagajärgedeta.

Diversiooni võib kaaluda, kui

• tegija süü on vähene,
• ähvardus või vägivald oli ainult vähese kaaluga,
• ohvrit ei hirmutatud ega ohustatud märkimisväärselt,
• püsivat sunnimehhanismi ei ehitatud üles,
• faktide olukord on ülevaadeldav ja selge,
• ja tegija on kohe mõistev.

Kui diversioon tuleb kõne alla, võib kohus määrata rahalisi täitmisi, ühiskondlikult kasulikku tööd või tekketagajärgede heastamist.
Diversioon ei too kaasa süüdimõistmist ega karistusregistri kannet.

Diversiooni välistamine:

Divertsiooni kohaldamine on välistatud, kui

• ohvrit märkimisväärselt ähvardati või füüsiliselt ründati,
• tegija kasutas massiivset vägivalda või tegi tõsise ohtliku ähvarduse,
• ehitati üles selge või kestev sundimine,
• või kui käitumine tervikuna kujutab endast isiklike õigushüvede rasket rikkumist.

Ainult vähese süü, ähvarduse mõju kohta valesti mõistmise või kohe mõistmise korral võib kohus kontrollida, kas esineb erandjuht.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Karistuse mõistmine ja tagajärjed

Kohus määrab karistuse kasutatud vägivalla või ohtliku ähvarduse liigi ja intensiivsuse järgi, sunniolukorra kestuse ja mõju ning selle järgi, kui tugevalt ohvri vaba tahteavaldust tegelikult mõjutati. Otsustav on see, kas kurjategija paneb või hoiab ohvri teadlikult olukorras, kus ta ei saa nõutud käitumisest hoiduda, ja kas sunnivahendi kasutamine toimub plaanipäraselt või süvenevalt.

Raskendavad asjaolud esinevad eriti siis, kui

• sunniolukorda hoitakse pikema aja jooksul,
• ähvardus on eriti tungiv, realistlik või mõjuv,
• kasutatakse vägivalda või ohver kannatab märkimisväärset vaimset stressi,
• kurjategija tegutseb korduvalt või organiseeritult,
• ähvardus puudutab tundlikke isiklikke või majanduslikke kahjusid,
• või on juba olemas asjakohased varasemad karistused.

Kergendavad asjaolud on näiteks

• Varasem karistamatus,
• täielik ülestunnistus ja märgatav arusaamine,
• sunni kohene lõpetamine,
• tõsised püüdlused heastamiseks,
• kurjategija erakorraline psüühiline stressiolukord,
• või ülemäära pikk menetluse kestus.

Kohus võib vanglakaristuse tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja kurjategijal on positiivne sotsiaalne prognoos. Pikemate karistuste puhul võib kaaluda osalist tingimisi edasilükkamist. Lisaks võib kohus määrata juhiseid, näiteks teraapia, kahju hüvitamise, nõustamise või muud meetmed, mis toetavad seaduskuulekust.

Karistusraamistik

Sunniviisilise käitumise põhikoosseisu puhul § 105 StGB järgi on karistusraamiks kuni üheaastane vangistus või rahatrahv kuni 720 päevamäära ulatuses. See karistusraam kehtib alati siis, kui isikut sunnitakse vägivalla või ohtliku ähvarduse abil teatud käitumist sooritama, taluma või sellest hoiduma. Määrav on ohvri vaba tahteavalduse märgatav piiramine kasutatud sunnivahendi kaudu.

Leebem karistusmäär ei eksisteeri. Seadusandja käsitleb iga ebaseadusliku tahte painutamise vormi eraldiseisva õiguserikkumisena, sõltumata sellest, kui tugevalt sunniefekt üksikjuhtumil avaldub.

Kõrgem karistusraamistik § 106 StGB alusel rakendub, kui sundimine pannakse toime eriti koormavatel või intensiivsetel asjaoludel, näiteks kui ähvardus on eriti tõsine, vägivalla kasutamine on märkimisväärse kaaluga või sund näitab oluliselt suurenenud ohtlikkust. Sellistel juhtudel ei hinnata tegu enam § 105 StGB järgi, vaid § 106 StGB alusel.

Seaduses ei ole ette nähtud seaduslikku karistuse leevendamist ähvarduse vabatahtliku tagasivõtmise või olukorra hilisema leevendamise tõttu. Sellist käitumist saab kohus arvesse võtta ainult olemasoleva karistusraamistiku piires, kuid see ei saa viia seadusliku karistusähvarduse vähendamiseni.

Rahatrahv – päevamäärade süsteem

Austria kriminaalõigus arvutab rahatrahve päevamäärade süsteemi alusel. Päevamäärade arv sõltub süüst, summa päeva kohta rahalisest võimekusest. Nii kohandatakse karistus isiklikele oludele ja jääb siiski tuntavaks.

• Vahemik: kuni 720 päevamäära – minimaalselt 4 eurot, maksimaalselt 5000 eurot päevas.
• Praktiline valem: Umbes 6 kuud vangistust vastab umbes 360 päevamäärale. See ümberarvutus on ainult orienteeruv ja mitte jäik skeem.
• Mittemakmise korral: Kohus võib määrata asenduskaristuse vangistusena. Reeglina kehtib: 1 päev asenduskaristust vastab 2 päevamäärale.

Märkus:

Sundimise puhul vastavalt § 105 StGB-le on rahatrahv paljudel juhtudel realistlikult kaalutav, eriti kui sunnivahend oli vähese kaaluga ja raskeid tagajärgi ei tekkinud. Vanglakaristus muutub olulisemaks alles siis, kui ähvardus või vägivald oli intensiivsem, järjekindlam või tuntavate tagajärgedega.

Vangistus ja (osaliselt) tingimisi edasilükkamine

§ 37 StGB: Kui seaduslik karistusähvardus ulatub kuni viie aastani, võib kohus lühiajalise vangistuse asemel, mis kestab maksimaalselt ühe aasta, määrata rahatrahvi. See võimalus on § 105 StGB puhul täielikult olemas, kuna karistusraamistik on kuni üks aasta vangistust või rahatrahv kuni 720 päevamäära ulatuses. Seega saab kohus selgesõnaliselt kaaluda, kas lühiajaline vangistus asendatakse rahatrahviga.

§ 43 StGB: Vanglakaristuse võib tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja kurjategijal on positiivne sotsiaalne prognoos.
See võimalus on § 105 StGB puhul piiranguteta, kuna kaalutakse kuni üheaastaseid vanglakaristusi. Praktikas rakendatakse sundimise puhul sageli tingimisi edasilükkamist, kui ähvardus või vägivald oli väike ja puudus väljakujunenud sunnimuster.

§ 43a StGB: Osaline tingimisi edasilükkamine võimaldab kombineerida vanglakaristuse tingimusteta ja tingimisi osa. See on võimalik karistuste puhul rohkem kui kuus kuud ja kuni kaks aastat. Kuna § 105 StGB põhikoosseisu puhul võib üksikjuhtumil määrata üle kuue kuu pikkuse vanglakaristuse, on osaline tingimisi edasilükkamine põhimõtteliselt kaalutav, eriti ühekordsete, vähem intensiivsete sundimise olukordade puhul. Siiski rakendatakse seda tagasihoidlikumalt kestvate või eriti tõsiste ähvarduste puhul.

§§ 50-52 KarS: Kohus võib lisaks anda juhiseid ja määrata katsealuse abi. Tüüpilised juhised puudutavad näiteks kahju hüvitamist, kontaktikeelde, agressioonivastaseid koolitusi, nõustamisvestlusi või muid meetmeid, mis aitavad kurjategijat stabiliseerida. Eesmärk on püsiv seaduskuulekus ja edasiste sunniolukordade vältimine, eriti juhtudel, kus ohvrit on pikema aja jooksul hirmutatud või esineb eriline kaitsevajadus.

Kohtute pädevus

Asjaline pädevus

Sundimise puhul vastavalt § 105 StGB-le on põhimõtteliselt pädev maakohus, kuna karistusraamistik ulatub kuni ühe aasta vangistuseni või rahatrahvini. Tegemist on väärteoga, mida tavaliselt arutab üksikkohtunik.

Ringkonnakohtu pädevus tekib ainult siis, kui menetluse käigus selgub, et tegu ei kuulu enam § 105 StGB valdkonda, vaid täidab sundimise raskema vormi koosseisu. Sellistel juhtudel on pädev vandekohus, kuna kõrgem karistusraamistik avab ringkonnakohtu otsustuspädevuse.

Vandekohtut ei ole ette nähtud, kuna karistusähvardus ei täida selle pädevuse eeldusi ei § 105 StGB ega kvalifitseeritud juhtumite puhul.

Kohalik pädevus

Pädev on teokoha kohus. Määrav on eriti,

• kus ähvardus esitati või vägivalda kasutati,
• kus ohver pandi teatud viisil käituma,
• või kus oli sunni rakendamise raskuspunkt.

Kui kuriteo täpset toimumiskohta ei saa kindlaks määrata, määratakse pädevus

• süüdistatava elukoha järgi,
• vahistamise koha järgi,
• või pädeva prokuratuuri asukoha järgi.

Menetlust viiakse läbi seal, kus on kõige paremini tagatud otstarbekas ja nõuetekohane läbiviimine.

Kohtuastmete järjekord

Maakohtu otsuse peale on võimalik esitada apellatsioon ringkonnakohtusse.
Ringkonnakohtu otsuseid saab seejärel vaidlustada tühisuskaebuse või edasise apellatsiooniga Riigikohtus.

Tsiviilnõuded kriminaalmenetluses

Sundimise puhul vastavalt § 105 StGB-le võivad ohver ise või lähedased sugulased esitada kannatanuna tsiviilõiguslikke nõudeid kriminaalmenetluses. Nende hulka kuuluvad valuraha, teraapia- ja ravikulud, saamata jäänud tulu, hoolduskulud, psühholoogilise toe kulud ning hüvitis vaimse kannatuse ja muude tagajärgede eest. Need nõuded on seotud kogetud ähvarduse või vägivallaga, otsustusvabaduse kahjustamisega ja sellest tulenevate psüühiliste või füüsiliste koormustega.

Kannatanu menetlusse astumine peatab kõigi esitatud nõuete aegumise, kuni kriminaalmenetlus on pooleli. Alles pärast lõplikku otsust hakkab aegumistähtaeg uuesti kulgema, kui nõuet ei rahuldatud täielikult.

Vabatahtlik kahju hüvitamine, näiteks siiras vabandus, rahaline hüvitis või ohvri aktiivne toetamine, võib karistust leevendada, kui see toimub õigeaegselt, usaldusväärselt ja täielikult.

Kui kurjategija on aga loonud eriti hirmutava ähvarduse, kasutanud tuntavat vägivalda, põhjustanud märkimisväärseid psüühilisi või füüsilisi tagajärgi või hoolimatult ära kasutanud sunniolukorda, kaotab hilisem heastamine tavaliselt oma leevendava mõju. Sellistel juhtudel ei saa see enam tasakaalustada toime pandud ülekohut.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Kriminaalmenetluse ülevaade

• Uurimise algus: süüdistatava seisundi määramine konkreetse kahtluse korral; alates sellest täielikud süüdistatava õigused.
• Politsei/prokuratuur: prokuratuur juhib, kriminaalpolitsei uurib; eesmärk: lõpetamine, diversioon või süüdistuse esitamine.
• Süüdistatava ülekuulamine: eelne teavitamine; kaitsja kaasamine viib edasilükkamiseni; vaikimisõigus säilib.
• Toimikuga tutvumine: politsei/prokuratuur/kohtu juures; hõlmab ka tõendusobjekte (kuivõrd ei ohusta uurimise eesmärki).
• Põhikohtuistung: suuline tõendite kogumine, otsus; otsus eraõiguslike nõuete kohta.

Süüdistatava õigused

• Informatsioon ja kaitse: õigus teavitamisele, menetlusabile, vabale kaitsja valikule, tõlkeabile, tõenditaotlustele.
• Vaikimine ja advokaat: vaikimisõigus igal ajal; kaitsja kaasamisel lükatakse ülekuulamine edasi.
• Teavitamiskohustus: õigeaegne informatsioon kahtluse/õiguste kohta; erandid ainult uurimiseesmärgi tagamiseks.
• Aktidega tutvumine praktiliselt: uurimis- ja põhimenetluse aktid; kolmandate isikute tutvumine piiratud süüdistatava kasuks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktika ja käitumisnõuanded

1. Säilitada vaikimine.
   Lühike selgitus piisab: „Kasutan oma õigust vaikida ja räägin kõigepealt oma kaitsjaga.” See õigus kehtib juba esimesest ülekuulamisest politsei või prokuratuuri poolt.
2. Viivitamata võtta ühendust kaitsega.
   Ilma uurimisaktidega tutvumiseta ei tohiks ühtki ütlust anda. Alles pärast aktidega tutvumist saab kaitse hinnata, milline strateegia ja milline tõendite tagamine on mõttekas.
3. Tõendeid viivitamata tagada.
   Arstlikud leiud, fotod kuupäeva ja mõõtkaavaga, vajadusel röntgen- või KT-ülesvõtted teha. Rõivad, esemed ja digitaalsed salvestused eraldi hoiustada. Tunnistajate nimekiri ja mäluprotokollid hiljemalt kahe päeva jooksul koostada.
4. Mitte võtta ühendust vastaspoolega.
   Teie enda sõnumeid, kõnesid või postitusi võidakse kasutada tõenditena teie vastu. Kogu suhtlus peaks toimuma ainult kaitsja kaudu.
5. Salvestada õigeaegselt video- ja andmesalvestised.
   Ühistranspordis, lokaalides või korteriühistute jälgimiskaamerate salvestised kustutatakse sageli automaatselt mõne päeva pärast. Seetõttu tuleb andmete säilitamise taotlused esitada viivitamatult operaatorile, politseile või prokuratuurile.
6. Dokumenteerige läbiotsimised ja arestimised.
   Läbiotsimise või arestimise korral nõudke korralduse või protokolli koopiat. Märkige üles kuupäev, kellaaeg, osalevad isikud ja kõik kaasa võetud esemed.
7. Vahistamise korral: ärge andke ütlusi asja kohta.
   Nõudke oma kaitsja kohest teavitamist. Vahistamist võib kohaldada ainult põhjendatud kahtluse ja täiendava vahistamisaluse olemasolul. Leebemad meetmed (nt lubadus, registreerimiskohustus, lähenemiskeeld) on eelistatud.
8. Valmistage kahju hüvitamine hoolikalt ette.
   Maksed või hüvitamispakkumised tuleks teha ainult kaitsja kaudu ja need tuleb dokumenteerida. Struktureeritud kahju hüvitamine mõjub positiivselt diversioonile ja karistuse määramisele.

Teie eelised advokaadi abiga

Sundimise menetlus kuulub kriminaalõiguse keerukamate valdkondade hulka. Süüdistused puudutavad isikliku otsustusvabaduse tuuma ja on sageli seotud keerukate küsimustega ähvarduse intensiivsuse, tajuolukordade, vabatahtliku käitumise ja psühholoogilise surve mõju kohta. Sageli on vaieldav, kas ähvardust saab tõepoolest pidada ohtlikuks või kas ohvri käitumist mõjutasid muud isiklikud, sotsiaalsed või tööalased tegurid.

Kas tegemist on karistatava sundimisega, sõltub oluliselt sellest, kas kurjategija mõju oli objektiivselt sobiv vaba tahte kujunemise murdmiseks ja ohvri käitumise määramiseks. Juba väikesed erinevused ähvarduse sõnastuses, konkreetses kohtumisolukorras või osapoolte vahelises suhtes võivad õiguslikku hinnangut otsustavalt muuta.

Varajane õigusabi tagab, et tõendid kogutakse korrektselt, ütlusi hinnatakse asjakohaselt ja töötatakse välja usaldusväärsed argumendid. Ainult täpne juriidiline analüüs näitab, kas tegemist on karistatava sundimisega või põhineb süüdistus vääritimõistmistel, ületõlgendustel või ebaselgetel asjaoludel.

Meie advokaadibüroo

• kontrollib, kas õiguslikult esines ohtlik ähvardus või vägivald või kas tegu tuleb konkreetses kontekstis teisiti hinnata,
• analüüsib ütlusi, sõnumeid ja kohtumisolukordi vastuolude või ebakõlaliste süüdistuste suhtes,
• kaitseb teid usaldusväärselt kogu menetluse jooksul ühepoolsete esituste eest,
• ja töötab välja struktureeritud kaitsestrateegi, mis kajastab teie tegelikku olukorda täielikult ja realistlikult.

Selge ja professionaalne esindamine tagab, et sundimise süüdistust kontrollitakse õiguslikult korrektselt ja et kõiki olulisi asjaolusid võetakse arvesse.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

KKK – korduma kippuvad küsimused

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon