Välisvõimule üleandmine

Välisvõimule üleandmine § 103 StGB kohaselt on ette nähtud, kui keegi teadlikult viib Austrias kaitstud isiku võõra riigi organile või loob selle tegeliku käsutusõiguse. Tegu rikub riiklikku suveräänsust ja ohustab regulaarselt Austria keskseid huve, sest asjaomaset isikut väljaspool lubatavat õigusteed usaldatakse võõra võimu hoole alla.

Objektiivne koosseis

Objektiivne koosseis § 103 StGB välisvõimule üleandmine hõlmab kõiki väliseid ja väljapoole tajutavaid toiminguid, mis näitavad, et isik viiakse võõra riikliku võimu juurde või tuuakse nende käsutussfääri. See kajastab ainuüksi nähtavat toimuvat, võrreldav salvestusega, mis ainult dokumenteerib seda, mis tegelikult juhtub, arvestamata sisemisi motiive.

Koosseisupärane on iga olukord, kus toimepanija annab isiku üle välisvõimule ilma vaba ja teadliku nõusolekuta või põhjustab selle üleviimise vägivalla, ohtliku ähvarduse või kavaluse teel. Otsustav on see, et üleandmis- või omastamisprotsess toimub objektiivselt äratuntavalt ja et asjaomasel isikul faktiliselt kaob otsustamisvabadus, sest ta antakse võõra võimu meelevalda.

Kontrollietapid

Teosubjekt:

Teosubjekt on iga isik, kes aktiivselt aitab kaasa sellele, et teine isik antakse üle välisvõimule.

Teoobjekt:

Teoobjekt on iga isik, kes antakse üle välisvõimule ilma tema nõusolekuta või vägivalla, ohtliku ähvarduse või kavaluse tõttu.

Teokoosseis:

Väljapressiv röövimisrünnak esineb siis, kui isik tema vastu või ilma tema tahta Teokirjeldus seisneb igas tegevuses, mille tõttu isik satub välisvõimu tegelikku käsutusõigusesse. Sellesse kuuluvad eelkõige:

• Üleandmine välisasutusele, näiteks füüsilise üleandmise või üleandmiskohta viimise kaudu.
• Üleviimise põhjustamine, kui toimepanija organisatsiooniliselt loob olukorra, mis võimaldab välisvõimul kontrolli.
• Vägivald, ohtlik ähvardus või kavalus üleandmise ettevalmistamiseks või läbiviimiseks.
• Kaitsetuse ärakasutamine, näiteks alaealiste või vastupanuks võimetute isikute puhul.

Koosseisupärane ei ole ainult teatatud või ähvardatud üleandmissündmus. Peab toimuma tegelik omastamis- või üleandmisprotsess.

Teotagajärg:

Teotagajärg seisneb ohvri tegelikus üleviimises välisvõimu mõjusfääri. Määrav on see, et võõras võim saab faktilise ligipääsuvõimaluse. Piisab, kui toimepanija loob olukorra, kus välisvõim saab otsekohe kontrolli teostada.

Ka abitegevused nagu transport, valvamine või üleandmiskoha võimaldamine täidavad objektiivse koosseisu kaastoimepanijana või panustoimepanijana.

Põhjuslikkus:

Põhjuslik on iga tegu, milleta ohver ei oleks sattunud välisvõimu mõjusfääri. Sellesse kuuluvad kõik käitumisviisid, mis

• võimaldavad üleandmisprotsessi,
• põhjendavad omastamise seisundit,
• toetavad või tugevdavad üleandmist.

Isegi kui ohver hirmu või petmise tõttu näiliselt vabatahtlikult kaasa läheb, püsib põhjuslikkus, kui see kaasategevus tugineb manipulatiivsetele või õigusvastastele vahenditele.

Objektiivne omistamine:

Tagajärg on toimepanijale objektiivselt omistatav, kui ta teadlikult loob olukorra, mis võimaldab üleviimist välisvõimule ja röövib sellega Austrialt tema kaitsepretensiooni. Seaduslik viimine oleks lubatud ainult kehtiva nõusoleku korral või seadusliku menetluse alusel. Kui need eeldused puuduvad, on iga käitumine objektiivselt õigusvastane ja täidab § 103 StGB.

Kvalifitseerivad asjaolud

Välisvõimule üleandmine ei sisalda klassikalisi kvalifikatsioone nagu kestus, ohvrite arv või korduv teosooritamine. Erinevus tuleneb lõikest 1 ja lõikest 2, mis kirjeldavad teo kahte erinevat raskusastet.

Raskendav tavajuhtum lõike 1 järgi

Raskem juhtum esineb, kui

• ohver antakse üle ilma kehtiva nõusolekuta,
• üleandmine põhjustatakse vägivalla, ohtliku ähvarduse või kavaluse teel,
• või ohver on alaealine, vaimselt nõrk, vaimuhaige või oma seisundi tõttu vastupanuks võimetu.

See lõik kirjeldab tavajuhtumit, sest siin on riiklik kaitsepretensioon kõige selgemalt kahjustatud.

Leebemat juhtum lõike 2 järgi

Vähem raske juhtum esineb, kui

• ohver üleandmise tõttu ei olnud märkimisväärses ohus.

Hinnang, kas esineb märkimisväärne oht, sõltub konkreetsest olukorrast, eelkõige poliitilisest olukorrast, välisvõimu võimalikest käitlemismeetoditest või tagajärgedest, mida ohvrile realistlikult oodata võib.

Eristamine teistest süütegudest

Koosseis välisvõimule üleandmine esineb, kui toimepanija viib isiku ilma kehtiva nõusolekuta võõra riikliku organi juurde ja võtab ta sellega Austria kaitsealast välja. Õigusvastasus seisneb sekkumises isikuvabadusesse ja samaaegselt sekkumises riiklikku kaitsepretensiooni, sest kontroll antakse sihilikult üle välisvõimule.

• § 99 StGB – vabaduse võtmine: Hõlmab ainult kinni hoidmist või vangistamist ilma asukoha muutmiseta. Objektiivne sisu piirdub liikumisvabaduse piiramisega. Kui ei toimu üleandmist võõrale riiklikule organile, jääb kehtima § 99 StGB.
• § 102 StGB – väljapressiv röövimisrünnak: Eeldab omastamist või röövimisrünnakut, mis on suunatud surve avaldamisele kolmandatele isikutele. § 103 StGB puhul ei ole esiplaanile väljapressimistahe, vaid tegelik üleviimine välisvõimule. Mõlemad süüteod võivad kokku langeda, kui omastamine muutub üleandmiseks.
• § 105 StGB – sundimine: Täiendav karistus sundimise eest tuleb kõne alla ainult siis, kui toimepanija üleandmisest üle minnes sunnib isikut käituma.
• § 269 StGB – pantvangiks võtmine vabastamiskatsete puhul: Hõlmab ohustamistegusid võimuorganite või kolmandate isikute vastu, et takistada vabastamist. § 103 StGB käsitleb aga aktiivset üleandmist võõrale võimule. Mõlemad koosseisud ei kattu. § 269 lisandub ainult siis, kui üleandmise käigus seatakse täiendavaid ohustamistegusid.

Konkurentsid:

Tõeline konkurents:

Esineb, kui üleandmisele lisanduvad muud iseseisvad süüteod, näiteks vabaduse võtmine, ohtlik ähvardus või kehavigastus. Iga õigushüve rikutakse eraldi.

Ebatõeline konkurents:

Esineb ainult siis, kui spetsiaalne koosseis hõlmab kogu õigusvastasust täielikult. See on harv, sest § 103 StGB puudutab iseseisvat, rasket kaitstud hüve.

Tegude hulk:

Mitu üle antud isikut või mitu toimingut toovad kaasa mitu iseseisev süüteo.

Jätkuv tegu:

Pikem kinni hoidmine või viimine jääb ühekordseks teoks, seni kuni püsib üleandmistahe. Tegu lõpeb alles välisvõimu tegeliku ligipääsuvõimalusega.

Tõendamiskohustus ja tõendite hindamine

Prokuratuur:

Prokuratuuri kannab tõendusbõõri välisvõimule üleandmise esinemise, selle ettevalmistamise või läbiviimise ning asjaolude kohta, mille alusel ohver viidi võõra riikliku organi kontrolli alla. Prokuratuuri tõendab, et asjaomaset isikut ilma kehtiva nõusolekuta, vägivalla teel, ohtliku ähvarduse teel või kavaluse teel eemaldati tema kaitsealast või viidi olukorda, kus välisvõim sai faktilise käsutusõiguse. Samuti tuleb tõendada, et eksisteeris reaalne üleandmis- või üleandmismehhanism, mis tegelikult võimaldas üleandmist.

Kohus:

Kohus kontrollib ja hindab kõiki tõendeid tervikuna. Kohus ei kasuta sobimatuid või õigusvastaselt saadud tõendeid. Otsustav on see, kas ohver tegelikult viidi välisriigi kontrolli alla ja kas tegu oli objektiivselt sobiv panema võõra võimu olukorda, kus see saab teostada tegeliku ligipääsuvõimaluse. Kohus tuvastab, kas esines üleandmissündmus, mis kandis koosseisu ja õõnestab riigi kaitsfunktsiooni.

Süüdistatav isik:

Süüdistataval isikul ei ole tõendusbõõri. Ta võib siiski tekitada kahtlusi tegelikus üleandmisolukorras, väidetavas omastamistegevuses, väidetud nõusoleku kehtivuses või vabatahtlikkuses ning välisriigi organi kaasamises. Samuti võib ta juhtida tähelepanu vastuoludele, tõendilünkadele või ebaselgetele ekspertiisidele.

Tüüpilised tõendid on diplomaatilised või politsei side jäljed, video- või valve materjal üleandmisprotsessi kohta, digitaalsed asukohaandmed nagu GPS- või mobiilsideprotokollid, sõiduki liikumisandmed, reisi- või piiriületuse dokumentatsioon ning jäljed kohtades või esemetel, mis viitavad kontrollitud viimisele. Erilistel juhtudel võivad olla asjakohased ka psühholoogilised või pedagoogilised ekspertiisid, eriti kui ohver oli alaealine, vaimselt nõrk või vastupanuks võimetu ja tuleb hinnata, kas kehtiv nõusolek oli välistatud.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktilised näited

• Petmine ja varjatud üleandmine: Toimepanija meelitab ohvri näiliselt süütu ettekäändega, näiteks väidetava haldusküsimuse selgitamise või palvega abi anda. Ohver järgneb vabatahtlikult, kuid satub keskkonda, mida toimepanija täielikult kontrollib. Seal antakse ta üle välisriigi organile või viiakse kohta, kus sel on faktiline ligipääsuvõimalus. Petmine piisab, kui see teenib olukorra loomist, kus välisvõim võtab kontrolli üle. Otsustav on käsutusõiguse tegelik ülekandmine, mitte see, kas ohver varem vastas pani.
• Üleviimine kaitsetuse ärakasutamisega: Alaealise, vaimselt nõrga või vastupanuks võimetu isiku viib usaldusisik välisvõimule, väidetavalt abi saamiseks. Ohver ei tunne tagajärgede ulatust ära ega saa toimingut takistada. Kuna isik antakse ilma kehtiva nõusolekuta võõra riikliku võimu meelevalda, on koosseis selgelt täidetud.

Need näited näitavad, et juba isiku viimine või üleandmine võõrale riiklikule organile täidab üleandmise § 103 StGB mõttes. Määrav on sihipärane tegeliku kontrolli ülekandmine, sõltumata sellest, kas kasutatakse vägivalda või toimub protsess petmise teel.

Subjektiivne koosseis

Toimepanija tegutseb tahtlikult. Ta teab või võtab vähemalt vastu, et viib isiku ilma kehtiva nõusolekuta välisriigi organile või toob olukorda, kus sel on tegelik ligipääsuvõimalus. Ta mõistab, et ohver võetakse sellega tema senisest kaitsesfäärist välja ja allutakse võõra võimu kontrollile.

Oluline on kavatsus teadlikult kanda kontroll üle välisriigi organile. Toimepanija tahab saavutada, et võõras võim saab käsutusõiguse ohvri üle, ja ta püüdleb selle mõju poole tõsiselt. Kas välisasutus hiljem tegelikult meetmeid rakendab või ohvrit edasi kinni peab, ei mängi karistatavuse seisukohalt rolli.

Tahtlikkust ei esine, kui toimepanija usub, et ohver vabalt ja teadlikult üleandmises kaasa töötab või kui ta ekslikult eeldab, et ühtegi välisasutust ei ole kaasatud. Kes eeldab, et tema käitumine teenib vaid süütut organisatsioonilist eesmärki, ei täida subjektiivset koosseisu.

Otsustav on see, et toimepanija teadlikult loob ja kontrollib ohvri olukorda, et anda ta üle välisvõimule. Kes mõistab, et ohver on sõltuv, kaitsetu või hirmutatud, ja kasutab seda olukorda sihilikult võõra riikliku organi ligipääsu võimaldamiseks, tegutseb tahtlikult ja täidab sellega § 103 StGB subjektiivse koosseisu.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Süü ja eksimused

Keeldueksimus:

Keeldueksimus vabandab ainult siis, kui see oli vältimattu. Kes käitub viisil, mis äratanutavalt riivab teiste õiguseid, ei saa viidata sellele, et ta ei ole õigusvastasust tundnud. Igaüks on kohustatud end informeerima oma tegutsemise õiguslikest piiridest. Lihtsalt teadmatus või kerglane eksimus ei vabasta vastutusest.

Süüpõhimõte:

Karistatav on ainult see, kes tegutseb süülisel viisil. Tahtlusdelikatid eeldavad, et toimepanija mõistab olulist toimuvat ja vähemalt heakskiitvalt vastu võtab. Kui see tahtlus puudub, näiteks kuna toimepanija ekslikult eeldab, et tema käitumine on lubatud või kantakse vabatahtlikult, esineb ülimalt hooletus. See ei ole tahtlusdeliktide puhul piisav.

Süüvõimetus:

Süüd ei kanna kedagi, kes teoajal raske hingelihäire, haiglasliku vaimse kahjustuse või märkimisväärse juhtimiskaotuse tõttu ei suutnud mõista oma teo õigusvastasust või selle mõistmise kohaselt tegutseda. Vastavate kahtluste korral tellitakse psühhiaatriline ekspertiis.

Vabandav hädaolukord:

Vabandav hädaolukord võib esineda, kui toimepanija tegutseb äärmuslikus sundolukorras, et tõrjuda ägedat ohtu enda või teiste elule. Käitumine jääb õigusvastaseks, kuid võib süüd vähendavalt või vabandavalt mõjuda, kui muud väljapääsu ei olnud.

Väidetav kaitse:

Kes ekslikult usub, et tal on õigus kaitsetegevusele, tegutseb ilma tahtluseta, kui eksimus oli tõsine ja mõistetav. Selline eksimus võib süüd vähendada või välistada. Kui jääb siiski hoolsusrikkumine, tuleb kõne alla hooletu või karistust leevendav hinnang, mitte aga õigustamine.

Karistuse äralangemine ja diversioon

Diversioon:

Divertsiooni olemasolu KarS § 103 puhul on võimalik ainult väga harvadel erandjuhtudel.
Põhjus seisneb selles, et välisriigi võimule üleandmine kujutab endast raskekujulist vabaduse rikkumist ja riikliku kaitsefunktsiooni rikkumist.

Diversioonilist lahendust saab kaaluda ainult siis, kui

• süüdlase süü on väike,
• ohver ei olnud tõsise ohu all,
• vägivald ja ähvardused puudusid,
• ohvrit kiiresti uuesti kaitsti,
• ning juhtum on tervikuna läbipaistev ja selge.

Kui divertsiooni kaalutakse, võib kohus määrata näiteks rahalisi hüvitisi, ühiskondlikult kasulikku tööd või teokorvamist.
Divertsiooni tulemuseks ei ole süüdimõistev otsus ega kanne kariregistrisse.

Diversiooni välistamine:

Divertsiooni kohaldamine on välistatud, kui

• ohver oli märkimisväärselt ohustatud,
• süüdlane kasutas vägivalda või tõsiselt ähvardas,
• välisriigi võimule üleandmine oli peaaegu lõpule viidud või juba toimunud,
• või kui käitumine tervikuna kujutab endast raskekujulist isiklike või riiklike huvide rikkumist.

Ainult vähese süü, selge arusaamatuse korral või kui süüdlane on kohe mõistev, saab kohus üldse kaaluda, kas tegemist on erandjuhuga.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Karistuse mõistmine ja tagajärjed

Kohus mõistab karistuse vastavalt üleandmissündmuse raskusele, ohvrile avaldatud mõju liigile ja intensiivsusele, välisriigi riigiasutuse osalusele ning sellele, kui kaugele üleandmine tegelikult oli jõudnud. Otsustavaks on, kas süüdlane viis ohvri teadlikult võõra riigivõimu kontrolli alla või valmistas seda sihikindlalt ette. Samuti mõjutab karistuse suurust küsimus, kui plaanipäraselt süüdlane toimib ja milliseid vahendeid ta kasutab.

Raskendavad asjaolud esinevad eriti siis, kui

• ohvrit peetakse pikema aja jooksul kontrolli all,
• süüdlane toimib plaanipäraselt ja organiseeritult,
• üleandmine välisriigi võimule oli juba kaugele jõudnud või lõpule viidud,
• ohvrile tekitatakse füüsilisi või vaimseid kannatusi,
• kasutatakse vägivalda, ohtlikke ähvardusi või pettust,
• või süüdlane on juba varasemalt samal alal karistatud.

Kergendavad asjaolud on näiteks

• kui süüdlane on karistamata,
• kui ta tunnistab süüd ja näitab mõistmist,
• kui ta vabatahtlikult vabastab ohvri ja katkestab märgatavalt üleandmise,
• kui ta püüab kahju hüvitada,
• kui esineb erakordne psüühiline koormus,
• või kui menetlus kestab ülemäära kaua.

Vangistuse võib kohus tingimisi järele anda, kui see ei kesta kauem kui kaks aastat ja süüdlast peetakse sotsiaalselt stabiilseks. Pikemate karistuste puhul tuleb kõne alla osaliselt tingimisi järeleandmine. Lisaks võib kohus määrata korraldusi, näiteks teraapiat, kahju hüvitamist või kohustust stabiliseerivate meetmete võtmiseks, kui need tunduvad sobivad edasiste tegude ärahoidmiseks.

Karistusraamistik

Välisriigi võimule üleandmisel on karistuse raamistik tavajuhul kümme kuni kakskümmend aastat vangistust. See karistusraamistik kehtib alati siis, kui süüdlane viib isiku ilma kehtiva nõusolekuta, vägivalla, ohtliku ähvarduse või pettuse abil võõra riigiasutuse kätte või annab alaealise, vaimselt puudega või vastupanu osutamise võimetu isiku välisriigi võimule üle.
Otsustav on see, et ohver teadlikult Austria kaitsevõimust välja viiakse ja võõra riigikontrolli alla asetatakse.

Leebem karistusraamistik kehtib siis, kui ohver teo läbi märkimisväärsesse ohtu ei sattunud. Sel juhul on karistusähvardus viis kuni kümme aastat vangistust. See alandatud raamistik rakendub ainult siis, kui kogu olukord jääb ülevaatlikuks ja ohvrile ei teki tõsist ohustamist.

Kuna KarS § 103 ei sisalda kvalifitseeritud tagajärgjuhtumit, siis karistusähvardus enam ei suurene, isegi kui teoga seoses tekivad täiendavad koormused või ohud. Tegu jääb siiski oma isikliku vabaduse ja riigi suveräänsuse rikkumise tõttu alati raskeks kuriteoks.

Seaduslikku karistuse leevendamist vabatahtliku vabastamise kaudu KarS § 103-s ette nähtud ei ole. Kohus saab vabatahtlikku lõpetamist arvesse võtta ainult karistuse mõistmise raames, mitte karistusraamistiku enda juures.

Rahatrahv – päevamäärade süsteem

Austria karistusõigus arvutab rahatrahvi päevamäärade süsteemi järgi. Päevamäärade arv sõltub süüst, summa päevas rahalisest maksevõimest. Nii kohandatakse karistus isiklikele oludele ja jääb siiski tuntavaks.

• Vahemik: kuni 720 päevamäära – vähemalt 4 eurot, maksimaalselt 5000 eurot päevas.
• Praktikavalem: Umbes 6 kuu vangistus vastab ligikaudu 360 päevamäärale. See ümberarvutus teenib ainult orienteerumist ja ei ole jäik skeem.
• Maksmata jätmise korral: Kohus võib määrata asendusvangistuse. Üldjuhul kehtib: 1 päev asendusvangistust vastab 2 päevamäärale.

Vangistus ja (osaliselt) tingimisi edasilükkamine

KarS § 37: Kui seaduslik karistusähvardus ulatub kuni viie aastani, võib kohus lühikese vangistuse asemel kuni üks aasta määrata rahatrahvi.
See võimalus siin siiski puudub, sest kõige leebem karistusraamistik ületab viit aastat. Rahatrahv on seega välistatud, isegi kui juhtum oleks paigutatud õigusrikkumise alumisse piirkonda.

KarS § 43: Vangistuse võib tingimisi järele anda, kui see ei ületa kahte aastat ja süüdimõistetule antakse positiivne sotsiaalne prognoos. Katseaeg on üks kuni kolm aastat. Kui see möödub ilma tühistamiseta, loetakse karistus lõplikult järele antuks. See võimalus tuleb ka siin kõne alla, kuid ainult vähema süü juhtudel ja vastavalt väikeste karistustega.

KarS § 43a: Osaliselt tingimisi järeleandmine võimaldab kombineerida tingimusteta ja tingimuslikku karistuse osa. Üle kuue kuu kuni kahe aasta vangistuse puhul võib osa karistusest tingimisi järele anda või asendada rahatrahviga kuni 720 päevamääraga, kui see vastab juhtumi asjaoludele. Seda lahendust rakendatakse sageli, kui küll teatav õigusrikkumine vajab sanktsioneerimist, kuid samal ajal täielik vangistus ei tundu vajalik.

KarS §§ 50 kuni 52: Kohus võib lisaks anda korraldusi ja määrata katsealuse järelvalve.
Tavalised korraldused puudutavad kahju hüvitamist, teraapia või nõustamise osavõttu, kontakti- või viibimiskeelde ning teisi meetmeid, mis teenivad sotsiaalset stabiliseerimist.
Eesmärk on ära hoida edasisi kuritegusid ja toetada püsivat seaduskuulekust.

Kohtute pädevus

Asjaline pädevus

Välisriigi võimule üleandmise puhul otsustab tavaliselt maakohus rahvakaasistega kohtuna, kuna seaduslik karistusraamistik näeb ette kümme kuni kakskümmend aastat vangistust ja seega on tegemist raske kuriteoga.
Üksikkohtunik ei ole pädev, sest karistusähvardus ületab märkimisväärselt viit aastat.

Vandekohut ei kasutata. Kuigi tegu on raske, ei näe seadus ette kohustuslikku eluaegset vangistust, mistõttu pädevus jääb rahvakaasistega kohtu juurde.

Kohalik pädevus

Pädev on teokoha kohus. Määrav on eelkõige,

• kus ohvri ülevõtmine või äraviimine algas,
• kus üleandmist või üleviimist valmistati ette või viidi läbi,
• või kus oli üleandmissündmuse raskuskese.

Kui teokoht ei ole üheselt määratav, siis pädevus määratakse süüdistatava elukoha, vahistamiskoha või asjaliselt pädeva prokuratuuri asukoha järgi.
Menetlus viiakse läbi seal, kus otstarbekas ja korrektne läbiviimine on kõige paremini tagatud.

Kohtuastmete järjekord

Maakohtu otsuste vastu on lubatud apellatsioon ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu otsuseid saab seejärel tühisuskaebuse või järgmise apellatsiooniga Riigikohtu juures vaidlustada.

Tsiviilnõuded kriminaalmenetluses

Välisriigi võimule üleandmisel võivad ohver ise või lähedased sugulased eraosalistena esitada tsiviilõiguslikke nõudeid kriminaalmenetluses. Nende hulka kuuluvad valuraha, teraapia- ja ravikulud, tulukadu, hoolduskulud, psühholoogilise toe kulud ning hüvitis vaimse kannatuse eest ja muud järelkahju eest, mis tekkisid kaitsevaldkonnast kõrvaldamise, üleviimise või sellega seotud koormuse tõttu.

Eraosalise liitumine peatab kõigi esitatud nõuete aegumise seni, kuni kriminaalmenetlus kestab. Alles pärast jõustunud lõpetamist hakkab aegumistähtaeg uuesti kulgema, kuivõrd nõuet ei ole täies ulatuses rahuldatud.

Vabatahtlik kahju hüvitamine, näiteks vabanduse, rahalise hüvitise või ohvri aktiivse toetamise kaudu, võib karistust leevendada, kui see toimub õigeaegselt, usaldusväärselt ja täielikult.

Kui süüdlane on aga ohvri teadlikult välisriigi võimu kontrolli alla andnud, põhjustanud märkimisväärset psüühilist kahju või kasutanud olukorda eriti hoolimatult ära, kaotab hilisem hüvitamine tavaliselt oma leevendava mõju. Sellistel juhtudel ei saa see enam toimepandud õigusrikkumist kaaluda.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Kriminaalmenetluse ülevaade

• Uurimise algus: süüdistatava seisundi määramine konkreetse kahtluse korral; alates sellest täielikud süüdistatava õigused.
• Politsei/prokuratuur: prokuratuur juhib, kriminaalpolitsei uurib; eesmärk: lõpetamine, diversioon või süüdistuse esitamine.
• Süüdistatava ülekuulamine: eelne teavitamine; kaitsja kaasamine viib edasilükkamiseni; vaikimisõigus säilib.
• Toimikuga tutvumine: politsei/prokuratuur/kohtu juures; hõlmab ka tõendusobjekte (kuivõrd ei ohusta uurimise eesmärki).
• Põhikohtuistung: suuline tõendite kogumine, otsus; otsus eraõiguslike nõuete kohta.

Süüdistatava õigused

• Informatsioon ja kaitse: õigus teavitamisele, menetlusabile, vabale kaitsja valikule, tõlkeabile, tõenditaotlustele.
• Vaikimine ja advokaat: vaikimisõigus igal ajal; kaitsja kaasamisel lükatakse ülekuulamine edasi.
• Teavitamiskohustus: õigeaegne informatsioon kahtluse/õiguste kohta; erandid ainult uurimiseesmärgi tagamiseks.
• Aktidega tutvumine praktiliselt: uurimis- ja põhimenetluse aktid; kolmandate isikute tutvumine piiratud süüdistatava kasuks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktika ja käitumisnõuanded

1. Säilitada vaikimine.
   Lühike selgitus piisab: „Kasutan oma õigust vaikida ja räägin kõigepealt oma kaitsjaga.” See õigus kehtib juba esimesest ülekuulamisest politsei või prokuratuuri poolt.
2. Viivitamata võtta ühendust kaitsega.
   Ilma uurimisaktidega tutvumiseta ei tohiks ühtki ütlust anda. Alles pärast aktidega tutvumist saab kaitse hinnata, milline strateegia ja milline tõendite tagamine on mõttekas.
3. Tõendeid viivitamata tagada.
   Arstlikud leiud, fotod kuupäeva ja mõõtkaavaga, vajadusel röntgen- või KT-ülesvõtted teha. Rõivad, esemed ja digitaalsed salvestused eraldi hoiustada. Tunnistajate nimekiri ja mäluprotokollid hiljemalt kahe päeva jooksul koostada.
4. Mitte võtta ühendust vastaspoolega.
   Teie enda sõnumeid, kõnesid või postitusi võidakse kasutada tõenditena teie vastu. Kogu suhtlus peaks toimuma ainult kaitsja kaudu.
5. Salvestada õigeaegselt video- ja andmesalvestised.
   Ühistranspordis, lokaalides või korteriühistute jälgimiskaamerate salvestised kustutatakse sageli automaatselt mõne päeva pärast. Seetõttu tuleb andmete säilitamise taotlused esitada viivitamatult operaatorile, politseile või prokuratuurile.
6. Dokumenteerige läbiotsimised ja arestimised.
   Läbiotsimise või arestimise korral nõudke korralduse või protokolli koopiat. Märkige üles kuupäev, kellaaeg, osalevad isikud ja kõik kaasa võetud esemed.
7. Vahistamise korral: ärge andke ütlusi asja kohta.
   Nõudke oma kaitsja kohest teavitamist. Vahistamist võib kohaldada ainult põhjendatud kahtluse ja täiendava vahistamisaluse olemasolul. Leebemad meetmed (nt lubadus, registreerimiskohustus, lähenemiskeeld) on eelistatud.
8. Valmistage kahju hüvitamine hoolikalt ette.
   Maksed või hüvitamispakkumised tuleks teha ainult kaitsja kaudu ja need tuleb dokumenteerida. Struktureeritud kahju hüvitamine mõjub positiivselt diversioonile ja karistuse määramisele.

Teie eelised advokaadi abiga

Välisriigi võimule üleandmise menetlus kuulub kriminaalõiguse kõige nõudlikumate valdkondade hulka. Tegu puudutab mitte ainult ohvri isiklikku vabadust, vaid puudutab ka välispoliitilisi huve, riiklikke kaitsekohustusi ja sageli keerulisi rahvusvahelisi seoseid. Sageli on ebaselge, millist rolli võõras riik tegelikult mängis, kas kehtiv nõusolek oli olemas või kas süüdistatav hindas oma tegutsemise tagajärgi õigesti.

Kas karistatav üleandmine toimub, sõltub sellest, kas asjaomaseid inimest viidi ilma kehtiva nõusolekuta võõra riigiasutuse kätte ja kas süüdlane selle kontrolli teadlikult võimaldas. Juba väikesed erinevused toimingutes, suhtlusnäidetes või liikumisandmetes võivad õiguslikku hinnangut märkimisväärselt muuta.

Advokaadi esindus algusest peale on seega oluline. See tagab, et tõendid kogutakse korrektselt, toimingud esitatakse mõistetavalt ja arusaamatused välistatakse. Ainult nii saab selgitada, kas tegemist on tõepoolest karistatava üleandmisega või käitumisega, mis tekkis teadmatusest, usaldusstruktuuridest või valest eeldusest.

Meie advokaadibüroo

• kontrollib, kas toimub karistatav üleandmine või kas nõusolek, eksimus või välisriigi asutuse puuduv kaasamine seda takistavad,
• analüüsib tunnistuste ütlusi, digitaalseid andmeid ja rahvusvahelisi seoseid vastuolude ja usutavuse osas,
• saadab teid läbi kogu uurimis- ja kohtumenetluse,
• töötab välja kaitsestrateegia, mis esitab teie tegutsemiskavatsuse täpselt ja usaldusväärselt,
• ning kaitseb teie õigusi järjekindlalt politsei, prokuratuuri ja kohtu ees.

Struktureeritud, objektiivne ja erialaselt põhjendatud kaitse tagab, et menetlus viiakse läbi õiglaselt, tasakaalustatult ja õiguspäraselt. Nii saate selge esinduse, mis on suunatud õiglasele ja mõistetavale lahendusele.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

KKK – korduma kippuvad küsimused

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon