Vabaduse võtmine

Vabaduse võtmine esineb siis, kui isikult võetakse füüsiline liikumisvabadus, hoides teda tema tahte vastaselt või ilma tema tahteta piiratud alal kinni või takistades tõhusalt tema liikumist. Vajalik on objektiivselt tuvastatav sundolukord, mis ei ole vaid hetkeline, vaid teatud kestuse ja intensiivsusega. Seda võib tekitada kinnipidamise, valve, füüsilise vägivalla, tõsiste ähvarduste või võrreldavate vahenditega. Vabaduse võtmine on ebaseaduslik, kui puudub seaduslik alus (näiteks pole tegemist politsei kinnipidamise või õigustatud hädakaitsega). Kes kohtleb teist inimest kui objekti ja kontrollib tema liikumisvabadust, ületab selge kriminaalõigusliku piiri.

Objektiivne koosseis

Vabaduse võtmise koosseis esineb, kui keegi takistab teist isikut vabalt liikumast või kohast lahkumast. Seega on tegemist olukorraga, kus keegi piirab isiku liikumisvabadust tema tahte vastaselt või ilma tema tahteta – näiteks kinnipidamise, kinnihoidmise või ähvarduste kaudu.

Pole oluline, kas kasutatakse vägivalda. Ka see, kes hoiab kedagi kinni hirmu, kontrolli või psühholoogilise surve abil, võib end süüdi teha. Oluline on vaid see, et kannatanu ei saa enam ise otsustada, kas ta tahab jääda või minna.

Juba lühiajaline, kuid selge piirang võib koosseisu täita. Kui keegi näiteks mõneks minutiks lukustatakse või kinni hoitakse, piisab sellest sageli.

Kontrollietapid

Teo subjekt:

Iga isik, kes iseseisvalt määrab teise käitumist või kellel on võimalus mõjutada teise viibimiskohta. Ka mitu osalejat võivad tegutseda koos.

Teo objekt:

Iga elav isik, sõltumata soost, vanusest või suhtest kurjategijaga. Kaitse kehtib ka abikaasade, laste, hooldust vajavate isikute või töötajate suhtes.

Teo toimepanek:

Vabaduse võtmine esineb, kui kannatanu hoitakse kinni või lukustatakse tema tahte vastaselt. Tüüpilised tegevused on:

• Lukustamine korterisse, autosse või ruumi,
• Uste või akende riivistamine,
• Võtmete või mobiiltelefonide äravõtmine,
• Tee blokeerimine või füüsiline kinnihoidmine,
• Tõsiste tagajärgedega ähvardamine lahkumise takistamiseks.

Mitte iga hirm või survesituatsioon ei täida koosseisu. Pelgalt sisemine tõrge, näiteks häbist, tüli kartusest või emotsionaalsest sõltuvusest, ei ole piisav.
Teisiti on see aga siis, kui ähvardus või kontroll on nii tugev, et kannatanul pole objektiivselt enam võimalust lahkuda, kuna ta peab arvestama reaalse ohu või vägivallaga. Siis mõjub psühholoogiline sund nagu tegelik tõke ja seda hinnatakse õiguslikult vabaduse võtmisena.

Teo tagajärg:

Kurjategija käitumine peab olema vabaduse piiramise põhjus. Kes olukorra loob või seda säilitab, kannab vastutust. Ka see, kes toetab teise tegu, võib olla kaasvastutatav.

Põhjuslikkus:

Kurjategija käitumine peab olema vabaduse piiramise põhjus. Kes olukorra loob või seda säilitab, kannab vastutust. Ka see, kes toetab teise tegu, võib olla kaasvastutatav.

Objektiivne omistamine:

Tagajärg on kurjategijale omistatav, kui ta teadlikult tekitab või laseb jätkuda sundolukorral, mida ohver ei saa ise lõpetada. Ainult seaduslik vabaduse võtmine, näiteks politsei, kohtu poolt või vahetu ohu korral, on lubatud.

Raskendavad asjaolud

Pikem kestus:

Kui vabaduse võtmine kestab kauem kui üks kuu, on tegemist eriti raske juhtumiga. Sel juhul ähvardab vabadusekaotus ühest kuni kümne aastani.

Erilised piinad:

Kes hoiab kedagi kinni nii, et kannatanu kogeb füüsilist valu või vaimset piina, näiteks pimeduse, isolatsiooni, hirmu või puuduliku hoolduse tõttu, tegutseb kvalifitseeritult.

Eriti rasked tagajärjed:

Siia kuuluvad juhtumid, kus vabaduse võtmine põhjustab olulisi tagajärgi, näiteks tervisekahjustusi, psühholoogilist stressi, töökoha kaotust või perekondlikku lahkuminekut

Mida pikem, karmim või alandavam on vabaduse võtmine, seda selgemalt hinnatakse käitumist raske õigusrikkumisena.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Eristamine teistest kuritegudest

Vabaduse võtmine moodustab vabaduse vastaste kuritegude põhikoosseisu ja kaitseb iga inimese õigust ise oma viibimiskohta määrata.

• § 100 StGB – Vaimuhaige või abitu isiku röövimine: Puudutab vaimse puudega, teadvusetu või muul viisil abitu isiku äraviimist eesmärgiga teda seksuaalselt kuritarvitada või muul viisil ära kasutada. Määrav on ärakasutamise kavatsus; tegu on lõpule viidud juba röövimisega. Tegu on lõpule viidud alles asukoha muutmisega, samas kui § 99 rakendub juba samas kohas kinnihoidmisel.
• § 101 StGB – Röövimine: Hõlmab isiku röövimist või viimist tema tahte vastaselt või ilma tema tahteta, et sundida teda teatud tegevusele, talumisele või tegevusetusele. Vajalikud on seega asukoha muutmine ja sundimise eesmärk. Koosseis on iseseisev ja tõrjub § 99 StGB, kui mõlemad eeldused on täidetud.
• § 102 StGB – Pantvangi võtmine: Esineb, kui isik peetakse kinni või röövitakse, et sundida kolmandat isikut või ametiasutust teatud käitumisele. Vabaduse võtmine on siin väljapressimise vahend ja see sisaldub raskemas koosseisus.
• § 105 StGB – Sundimine: Sihib teatud käitumise pealesundimisele vägivalla või ähvarduse abil. Vabaduse võtmine ja sundimine võivad koos esineda, kui kinnihoidmine pole ainult hirmutamise vahend, vaid iseseisev vabaduse piiramine
• § 107 StGB – Ohtlik ähvardamine: Karistab hirmu tekitamist halva tagajärjega ähvardamise kaudu. Ähvardus muutub vabaduse võtmiseks alles siis, kui see on nii konkreetne ja tõsine, et ohvril pole objektiivselt enam võimalust lahkuda.
• §§ 83 kuni 87 StGB – Kehavigastuste kuriteod: Kaitsevad kehalist puutumatust. Kui lisaks esineb väärkohtlemist või kinnisidumist, on tegemist tegeliku konkurentsiga, kuna lisaks vabadusele rikutakse ka kehalist puutumatust.

Konkurentsid:

• Tegelik konkurents: Kui keegi samaaegselt sulgeb isiku kinni, ähvardab või vigastab teda, paneb ta toime mitu iseseisvat kuritegu. Neid karistatakse eraldi, kuna puudutatud on mitu kaitstud õigushüve nagu vabadus, kehaline puutumatus või turvalisus.
• Näiline konkurents: Kui vabaduse võtmine on osa raskemast kuriteost, näiteks röövimisest või pantvangi võtmisest, ei karistata seda täiendavalt. See sisaldub raskemas kuriteos, kuna see juba hõlmab vabaduse võtmist.
• Tegude paljusus: Kui keegi hoiab kinni mitut isikut või paneb sama teo toime mitu korda, hinnatakse üksikuid tegusid eraldi. Iga vabaduse võtmine loetakse siis eraldi juhtumiks.
• Jätkuv tegu: Kui sama isikut hoitakse pikema aja jooksul või vahelduvates kohtades tema tahte vastaselt kinni, käsitleb kohus kogu sündmustikku ühe ühtse teona, kuni jätkub tahtlus. Pole oluline, kas asukoht muutus või kinnihoidmise viis muutus.

Tõendamiskohustus ja tõendite hindamine

• Prokuratuur: kannab tõendamiskoormist vabaduse võtmise esinemise, kinnihoidmise kestuse ja intensiivsuse ning võimaliku seose teo ja saabunud tagajärje vahel osas. Ta peab tõendama, et kannatanut hoiti tema tahte vastaselt kinni või tema liikumisvabadust tegelikult piirati.
• Kohus: kontrollib ja hindab kõiki tõendeid kogumis. Sobimatuid või ebaseaduslikult saadud tõendeid ei tohi kasutada. Määrav on, kas ohvrit takistati objektiivselt liikumast ja kas süüdistatav tekitas või säilitas seda piirangut teadlikult.
• Süüdistatav: ei kanna tõendamiskoormist, kuid võib osutada kahtlustele vabatahtlikkuse või tegeliku piirangu osas. Samuti võib ta viidata tõendite lünkadele, vastuolulistele ütlustele või ebaselgetele ekspertiisidele.

Tüüpilised tõendid: arstlikud leiud fikseerimiste või vigastuste kohta, tunnistajate ütlused liikumise kohta, video- või jälgimismaterjal, digitaalsed asukohaandmed (nt GPS, mobiilside, nutikodu protokollid), samuti jälgede kindlakstegemine ustel, akendel või sõidukitel. Üksikjuhtudel võivad otsustavad olla ka psühholoogilised ekspertiisid, kui küsimus on selles, kas psühholoogiline sundolukord on võrdsustatav vabaduse võtmisega.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Ametnike poolt vabaduse piiramine

Kui kedagi peab kinni politsei või muu ametiasutus, ei ole automaatselt tegemist karistatava vabaduse võtmisega. Sellised sekkumised on lubatud, kui neil on seaduslik alus ja neid viiakse läbi proportsionaalselt.

Seaduslikult lubatud meetmed on eelkõige

• kinnipidamised vastavalt § 35 SPG, kui isikut peetakse ajutiselt kinni isiku tuvastamiseks või ohu tõrjumiseks,
• esialgne vahistamine vastavalt § 171 StPO, kui keegi tabatakse teolt või esineb vahistamisalus,
• samuti muud kohtu või seaduse poolt määratud vabaduse piirangud, näiteks karistuse täideviimise raames.

Niikaua kui need meetmed on seaduslikult määratud ja sobival viisil läbi viidud, ei ole need karistatavad.
Teisiti on see aga siis, kui ametnik kuritarvitab või ületab oma volitusi, ehk hoiab kedagi kinni ilma õigusliku aluseta, liiga kaua või vastuvõetamatutes tingimustes. Sellistel juhtudel võib ka ametniku käitumine kujutada endast vabaduse võtmist.

Praktilised näited

• Tüli järel lukustamine: Pärast ägedat tüli lukustab keegi teise isiku tuppa, et ta “maha jahtuks”. Isegi kui see kestab vaid lühikest aega, on tegemist vabaduse võtmisega, kuna ohver ei saa ise otsustada ruumist lahkuda.
• Autos kinnihoidmine: Juht lukustab tüli ajal uksed ega lase kaassõitjal väljuda. Ka ilma füüsilise vägivallata on isiku kinnihoidmine tema tahte vastaselt karistatav.
• Hooldus ilma nõusolekuta: Hooldust vajav isik lukustatakse turvalisuse kaalutlustel tuppa või fikseeritakse ilma õigusliku aluse või selgesõnalise nõusolekuta. Ka näiliselt heade kavatsustega meede võib kujutada endast ebaseaduslikku vabaduse võtmist.
• Tee blokeerimine: Isikut takistatakse füüsiliselt või oma asendiga kohast lahkumast nii, et tal pole objektiivselt enam võimalust vabalt liikuda. Ka psühholoogiline tõke tugeva hirmutamise kaudu võib koosseisu täita.
• Ähvardusega takistamine: Keegi takistab lahkumist tagajärgede või vägivallaga ähvardades, näiteks “Kui sa lähed, juhtub sinuga midagi”. Kui ohver peab ähvardust tõsiselt võtma ja tal pole reaalset võimalust põgeneda, on samuti tegemist vabaduse võtmisega.
• Lubatud sekkumised: Politsei, kohtu või hoolekandeasutuste sekkumised on ainult siis seaduslikud, kui neil on seaduslik alus ja need on proportsionaalsed. Kui see alus puudub, võib ka ametivõimude poolne kinnipidamine olla ebaseaduslik ja seega karistatav.

Subjektiivne koosseis

Vabaduse võtmise subjektiivne koosseis vastavalt § 99 StGB eeldab tahtlust. Kurjategija peab teadma või vähemalt tõsiselt võimalikuks pidama, et ta võtab teiselt isikult tema tahte vastaselt liikumisvabaduse, ja teadlikult otsustama seda teha või jätkata.

Piisab, kui kurjategija lepib sellega, et kannatanu ei saa kohast lahkuda, isegi kui ta ei kavatse pikemat või eriti julma vabaduse piiramist. Tahtlik vabaduse võtmine esineb, kui kinnihoidmine toimub sihipäraselt, näiteks kellegi karistamiseks, kontrollimiseks või surve avaldamiseks.

Tahtlus puudub, kui isik jääb vabatahtlikult, näiteks hirmust, häbist või emotsionaalsest seotusest, ilma välise sunnita. Ka see, kes teise isiku kogemata lukustab või hooletusest ei märka, et ta on lukustatud, ei tegutse tahtlikult, vaid ainult hooletult, mida vabaduse võtmine ei hõlma.

Määrav on, kas kurjategija võis ja pidi aru saama, et kannatanut hoitakse kinni tema tahte vastaselt, ja ta ei võta midagi ette, et talle vabadus tagastada. Tahtlus esineb seega ka siis, kui käitumist teadlikult jätkatakse, kuigi on selge, et teine isik ei jää vabatahtlikult.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Süü ja eksimused

• Keelueksimus: Vabandab ainult siis, kui eksimus oli vältimatu. Kes tahtlikult lukustab või hoiab kinni isiku, ei saa tugineda sellele, et ta ei teadnud, et see on keelatud. Igaüks on kohustatud end informeerima oma tegevuse õiguslikest piiridest.
• Süüpõhimõte: Karistatav on ainult see, kes tegutseb süüliselt. Vabaduse võtmine eeldab tahtlikku käitumist. Kes ekslikult arvab, et kannatanu jääb vabatahtlikult, või lukustab ta kogemata, ei tegutse süüliselt, vaid parimal juhul hooletult, mida § 99 StGB ei hõlma.
• Süüdimatus: Süü puudub isikul, kes teo toimepanemise ajal ei olnud raske vaimse häire või haigusliku kontrollivõime kahjustuse tõttu võimeline mõistma oma teo õigusvastasust või vastavalt sellele käituma. Kahtluse korral tuleb tellida psühhiaatriline ekspertiis.
• Vabandav hädaseisund: Esineb, kui tegu pannakse toime äärmuslikus sundolukorras, näiteks enda või teiste elu ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks. Sellistel juhtudel võib käitumine olla vabandatav, kuid mitte õiguspärane.
• Näilik hädakaitse: Kes ekslikult usub, et tal on õigus kinni pidada, näiteks arvates, et peab ohtu tõrjuma või kedagi kaitsma, tegutseb ilma tahtluseta, kui eksimus on tõsine ja mõistetav. Kui siiski jääb hoolsuskohustuse rikkumine, võib käitumine mõjuda karistust kergendavalt, kuid mitte õigustavalt.

Karistuse tühistamine ja diversioon

Loobumine ja aktiivne kahetsus:

Vabaduse võtmine on kestvusdelikt. See on lõpetatud kohe, kui isikult on vabadus võetud, kuid kestab seni, kuni see seisund püsib. Kes ohvri vabatahtlikult ja õigeaegselt vabastab, enne kui tekivad raskemad tagajärjed, võib saavutada märkimisväärse karistuse kergendamise või erandjuhtudel karistuse tühistamise. Määrav on lõpetamise vabatahtlikkus, väliste sunduste puudumine ja äratuntav arusaamine toime pandud õigusrikkumisest.

Hilisem heastamine:

Kui teo toimepanija püüab pärast tegu anda abi, vabandust või kahju hüvitamist, võib seda hinnata kergendava asjaoluna. Siia kuulub ka see, kui ta kannatanu isikule toetust osutab, isiklikult vabandab või hingelist ja materiaalset kahju hüvitab.

Diversioon:

Diversioon tuleb kõne alla, kui süü on väike, asjaolude seis on selge ja süüdistatav on mõistev. Võimalikud meetmed on rahalised hüvitised, ühiskondlikult kasulik töö, käendusabi või teo hüvitamine. Kui menetlus sel viisil lõpetatakse, siis süüdimõistmist ei toimu ja kriminaalregistrisse ei tehta kannet.

Diversiooni välistamine:

Diversioon ei ole võimalik, kui vabaduse võtmine kestis kauem, oli seotud vägivalla või ähvardusega või ohver on kandnud märkimisväärseid füüsilisi või psühholoogilisi kahjusid. Vähem rasketes juhtudes võib see siiski ülestunnistuse, mõistmise ja vabatahtliku heastamise korral kujutada sobivat lahendust ilma kohtuliku süüdimõistmiseta.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Karistuse määramine ja tagajärjed

Karistuse suurus vabaduse võtmisel määratakse teo kestuse ja intensiivsuse, tekkinud tagajärgede ning toimepanija süü järgi. Määrav on, kas vabaduse piiramine toimus lühiajaliselt või pikema aja jooksul, vägivalla, ähvarduse või piinavate asjaolude korral. Ka motiiv mängib olulist rolli, näiteks kas tegu pandi toime armukadedusest, võimu kuritarvitamisest või hirmureaktsioonist.

Raskendavad asjaolud on eriti siis, kui

• vabaduse võtmist hoiti üleval pikema aja jooksul,
• toimepanija kasutab vägivalda, ähvardust või pettust,
• ohver kannatab erilisi piinu või märkimisväärseid kahjusid,
• või esinevad juba sarnased teod või asjakohased varasemad karistused.

Kergendavad asjaolud on näiteks

• Varasem karistamatus,
• ülestunnistus või siira kahetsuse märgid,
• ohvri vabatahtlik vabastamine või järgne heastamine,
• emotsionaalne eriolukord teo ajal,
• või kriminaalmenetluse ülemääraselt pikk kestus.

Austria karistusõigus näeb rahatrahvide puhul ette päevamäära süsteemi.
Päevamäärade arv määratakse süü raskuse järgi, üksik päevamäär sissetulekuolude järgi. Sellega jääb karistus õiglaseks ja võrreldavalt tuntavaks. Kui rahatrahvi ei maksta, võib määrata asendava vangistuse.

Vangistus võib olla täielikult või osaliselt tingimisi määratud, kui see ei ületa kahte aastat ja esineb positiivne sotsiaalne prognoos. Süüdimõistetav jääb sel juhul vabale jalale, kuid peab end tõestama ühe kuni kolme aasta pikkuse katseaja jooksul. Pärast selle tähtaja möödumist loetakse karistus kõigi kohustuste täitmisel lõplikult määratuks.

Kohus võib lisaks anda korraldusi, näiteks kahju heastamiseks, teraapia või nõustamises osalemiseks, või määrata käendusabi. Need meetmed peaksid aitama tulevasi kuritegusid vältida ja edendama toimepanija sotsiaalset taasintegreerimist.

Karistuse määr

Vabaduse võtmisel määratakse karistus teo kestuse, intensiivsuse ja kaasnevate asjaolude järgi. Määrav on, kui tugevalt ja kui kaua ohvri isiklikku vabadust piiratli ja millistel asjaoludel tegu toime pandi.

Põhikoosseis: vangistus kuni kolm aastat.
Hõlmatud on iga õigusvastane kinnihoidmine, lukustamine või muu liikumisvabaduse võtmine teiselt isikult, olenemata sellest, kas kasutati vägivalda.

Kvalifitseeritud koosseis: vangistus ühest kuni kümne aastani.
See kõrgem karistusähvardus kehtib, kui vabaduse võtmine kestab kauem kui ühe kuu, põhjustab ohvrile erilisi kehalisi või hingelist piinu või toimub asjaoludel, mis on kannatanu jaoks seotud eriti raskete kahjudega – näiteks töökoha kaotus, isolatsioon või massiivne psühholoogiline koormus.

Karistusraam arvestab asjaoluga, et vabaduse võtmine kujutab massiivset sekkumist isiklikku enesemääramisse. Teo raskus suureneb kestuse, mõjutamise laadi ja kavatsusega säilitada kontrolli ohvri üle.

Kergetes juhtudes, näiteks lühikese ja tagajärjeteta vabaduse piiramise korral, võib kohus määrata rahatrahvi või tingimisi vangistuse.
Rasketes juhtudes, eriti pikema kinnihoidmise, vägivalla või ähvarduste kasutamise korral, tuleb arvestada mitmeaastase tingimusteta vangistusega.

Rahatrahv – päevamäärade süsteem

• Ulatus: kuni 720 päevamäära (päevamäärade arv = süü määr; summa päevas = maksevõime; min 4,00 €, max 5000,00 €).
• Praktiline valem: 6 kuud vangistust ≈ 360 päevamäära (orienteeruv, mitte skeem).
• Sissenõudmise võimatus: Asendusvabadusekaotus (üldjuhul kehtib: 1 päev asendusvabadusekaotust = 2 päevamäära).

Vangistus ja (osaline) tingimisi vabastamine

§ 37 KarS: Kuni viieaastase karistusmääraga kuritegude puhul võib kohus asendada kuni üheaastase vangistuse rahalise karistusega. Säte peaks vältima lühiajalisi vangistusi ja võimaldab rahalise karistuse määramist, kui ei eri- ega üldpreventiivsed põhjused ei nõua vangistuse täideviimist.

§ 43 StGB: Vanglakaristust võib tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja süüdimõistetule antakse positiivne sotsiaalne prognoos. Katseaeg on üks kuni kolm aastat. Kui see läbitakse ilma tühistamiseta, loetakse karistus lõplikult edasilükatuks.

§ 43a KarS: Osaline edasilükkamine võimaldab kombineerida reaalset ja tingimisi karistust. Üle kuuekuulise kuni kaheaastase vangistuse puhul võib osa tingimisi edasi lükata või asendada rahalise karistusega kuni 720 päevamäära ulatuses, kui see tundub asjaolude põhjal kohane.

§§ 50 kuni 52 KarS: Kohus võib lisaks anda korraldusi ja määrata kriminaalhoolduse. Tüüpilised korraldused puudutavad kahju hüvitamist, teraapias või nõustamises osalemist, kontakti- või viibimiskeelde ning sotsiaalse stabiliseerimise meetmeid. Eesmärk on edasiste kuritegude vältimine ja püsiva seaduskuulekuse edendamine.

Kohtute pädevus

Sisuline pädevus

Vabaduse võtmise juhtumid kuuluvad teo raskuse ja karistusraamistiku järgi erinevate kohtute pädevusse.
Põhikoosseisu puhul otsustab maakohus üksikkohtunikuna, kuna karistusähvardus on kuni kolm aastat vangistust.
Kvalifitseeritud koosseisu puhul, seega kui vabaduse võtmine kestab kauem kui ühe kuu või on eriti raskete tagajärgedega, jääb samuti maakohus pädevaks.
Vandmeeste või kohtunike kohus asub tegutsema alles siis, kui karistusähvardus ületab viit aastat vangistust ja tegemist on eriti raske kuriteoga. § 99 StGB puhul seda ette nähtud ei ole, kuna koosseis hoolimata kõrgendatud karistusähvardusest ei ole vandmeeste kohtu asi.

Territoriaalne pädevus

Pädev on põhimõtteliselt teokoha kohus, seega see, mille ringkonnas vabaduse võtmine toime pandi või ülal hoiti.
Kui teokoha ei saa üheselt tuvastada, määratakse pädevus süüdistatava elukoha, vahistamise koha või prokuratuuri asukoha järgi.
Menetlust viiakse läbi selles kohas, mis tundub otstarbekas ja asjakohane.

Kohtuastmete järjekord

Maakohtu otsuste vastu on lubatud apellatsioon ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu otsuseid saab apellatsiooni või tühisuskaebusega Riigikohtu juures vaidlustada.

Tsiviilnõuded kriminaalmenetluses

Vabaduse võtmisel võivad kannatanud isikud või nende lähedased oma tsiviilõiguslikke nõudeid otse kriminaalmenetluses esitada. Siia kuuluvad valuraha, töötasu kaotus, ravikulud, teraapia kulud, psühholoogilise toe kulud ning hüvitis kannatatud hingelise kannatuse eest.

Tsiviilhagejana liitumine peatab nende nõuete aegumise kriminaalmenetluse kestuse ajaks. Alles pärast selle jõustunud lõpetamist jätkub tähtaeg, niivõrd kui nõue ei ole täielikult rahuldatud.

Vabatahtlik kahju heastamine, näiteks vabanduse, rahalise hüvitise või ohvrile toetuse kaudu, võib karistust kergendavalt mõjutada, kui see toimub õigeaegselt, ausalt ja mõistetavalt.
Kui aga tuvastatakse, et toimepanija teadlikult kinni hoidis, eriti alandas või liikumisvabadust kuritahtlikult piiras, kaotab hilisem heastamine tavaliselt oma karistust kergendava toime.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Kriminaalmenetluse ülevaade

• Uurimise algus: Süüdistatava staatus konkreetse kahtluse korral; sellest alates täielikud süüdistatava õigused.
• Politsei/prokuratuur: Prokuratuur juhib, kriminaalpolitsei uurib; eesmärk: lõpetamine, diversioon või süüdistus.
• Süüdistatava ülekuulamine: Eelnev õiguste selgitamine; kaitsja kaasamine toob kaasa edasilükkamise; vaikimisõigus säilib.
• Toimikuga tutvumine: politsei/prokuratuuri/kohtu juures; hõlmab ka tõendeid (kui see ei ohusta uurimise eesmärki).
• Põhikohtuistung: suuline tõendite kogumine, otsus; otsus eraõiguslike nõuete kohta.

Süüdistatava õigused

• Teave ja kaitse: Õigus teavitamisele, õigusabile, vabale kaitsja valikule, tõlkeabile, tõendite esitamise taotlustele.
• Vaikimine ja advokaat: Vaikimisõigus igal ajal; kaitsja kaasamisel tuleb ülekuulamine edasi lükata.
• Õiguste selgitamise kohustus: õigeaegne teave kahtlustuse/õiguste kohta; erandid ainult uurimise eesmärgi tagamiseks.
• Toimikuga tutvumine praktikas: Uurimis- ja kohtutoimikud; kolmandate isikute juurdepääs piiratud süüdistatava kasuks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktilised ja käitumisnõuanded

1. Säilitada vaikimine.
   Lühike selgitus piisab: „Kasutan oma õigust vaikida ja räägin kõigepealt oma kaitsjaga.” See õigus kehtib juba esimesest ülekuulamisest politsei või prokuratuuri poolt.
2. Võtta viivitamatult ühendust kaitsjaga.
   Ilma uurimistoimikuga tutvumata ei tohiks ütlusi anda. Alles pärast toimikuga tutvumist saab kaitsja hinnata, milline strateegia ja milliste tõendite kogumine on mõistlik.
3. Koguda viivitamatult tõendeid.
   Teha arstlikud leiud, fotod kuupäeva ja mõõtkavaga, vajadusel röntgen- või KT-ülesvõtted. Hoida eraldi riided, esemed ja digitaalsed salvestised. Koostada tunnistajate nimekiri ja mälestusprotokollid hiljemalt kahe päeva jooksul.
4. Mitte võtta ühendust vastaspoolega.
   Teie enda sõnumeid, kõnesid või postitusi võidakse kasutada tõenditena teie vastu. Kogu suhtlus peaks toimuma ainult kaitsja kaudu.
5. Salvestada õigeaegselt video- ja andmesalvestised.
   Ühistranspordis, lokaalides või korteriühistute jälgimiskaamerate salvestised kustutatakse sageli automaatselt mõne päeva pärast. Seetõttu tuleb andmete säilitamise taotlused esitada viivitamatult operaatorile, politseile või prokuratuurile.
6. Dokumenteerige läbiotsimised ja arestimised.
   Läbiotsimise või arestimise korral nõudke korralduse või protokolli koopiat. Märkige üles kuupäev, kellaaeg, osalevad isikud ja kõik kaasa võetud esemed.
7. Vahistamise korral: ärge andke ütlusi asja kohta.
   Nõudke oma kaitsja kohest teavitamist. Vahistamist võib kohaldada ainult põhjendatud kahtluse ja täiendava vahistamisaluse olemasolul. Leebemad meetmed (nt lubadus, registreerimiskohustus, lähenemiskeeld) on eelistatud.
8. Valmistage kahju hüvitamine hoolikalt ette.
   Maksed või hüvitamispakkumised tuleks teha ainult kaitsja kaudu ja need tuleb dokumenteerida. Struktureeritud kahju hüvitamine mõjub positiivselt diversioonile ja karistuse määramisele.

Teie eelised advokaadi abiga

Vabaduse võtmise süüdistus on õiguslikult tõsine, sest see puudutab vahetult isiklikku enesemääramisõigust. Praktikas tekivad sellised menetlused sageli suhtekonfliktidest, kodustest vaidlustest või emotsionaalselt koormavatest olukordadest. Alati ei ole tegemist teadliku teo kavatsusega. Sageli on tegemist spontaanse käitumisega, mida hinnatakse alles tagantjärele kriminaalõiguslikult vabaduse võtmisena.

Kas tegelikult esineb karistatav vabaduse piiramine, sõltub paljudest asjaoludest. Määravad on kinnihoidmise kestus ja intensiivsus, viibimise vabatahtlikkus, võimalikud ähvardused või sunnivahendid ning kannatanu subjektiivne taju. Juba väikesed erinevused toimumises, tunnistajate ütlustes või tehnilistes tõendites võivad otsustada, kas käitumist peetakse karistatavaks.

Advokaadi esindus algusest peale on seetõttu keskse tähtsusega. See tagab, et tõendid turvatatakse õigeaegselt, ütlused hinnatakse õigesti ja arusaamatused selgitatakse varakult. Eriti isiklike või perekondlike konfliktide korral on vajalik asjalik kaitsestrateegia, et eristada emotsionaalseid reaktsioone õiguslikult relevantsest käitumisest.

Meie advokaadibüroo

• kontrollib, kas tegelikult esineb õigusvastane vabaduse võtmine või kas käitumine on selgitatav eksimuse, hädakaitse või õigustavate asjaoludega,
• analüüsib politseiraportes, ekspertiisides ja digitaalsetes tõendites vasturääkivusi,
• saadab teid kogu uurimis- ja kohtumenetluse käigus,
• töötab välja kohandatud kaitsestrateegia, mis esitab teie ajendid mõistetavalt,
• ja esindab teie õigusi otsustavalt politsei, prokuratuur ja kohtu ees.

Kogenud kriminaalkaitse kaitseb ühepoolsete hinnangute eest ja tagab, et teie käitumist hinnatakse juriliselt õigesti. See jälgib, et menetlus viiakse läbi õiglaselt, asjalikult ja teie õigusi austades.

Nii saate esinduse jurilise täpsuse, kogemuse ja selge struktuuriga, mis suunab õiglase ja tasakaalustatud tulemuse poole.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

KKK – Korduma kippuvad küsimused

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon