Seadusjärgne pärimine toimub, kui

• puudub (kehtiv) testament või (kehtiv) pärimisleping,
• kui testament või pärimisleping ei hõlma kogu pärandatavat vara või
• kui pärijad ei saa pärandit kätte, näiteks seetõttu, et nad on pärandist loobunud.

Seadusjärgsed pärijad

Seadusjärgsete pärijate hulka kuuluvad

• abikaasa
• registreeritud elukaaslane
• lapsed ja nende järeltulijad, st lapselapsed, lapselapselapsed jne.
• vanemad ja nende järeltulijad
• vanavanemad või nende järeltulijad
• vanavanavanemad.

Tähelepanu: Surnuga hõimusuhetes olevatel isikutel ei ole seadusjärgset pärimisõigust. Sama kehtib elukaaslaste kohta, kui on olemas teisi seadusjärgseid pärijaid.

Tähelepanu: Lapsed, kelle vanemad ei ole omavahel abielus, on võrdsustatud lastega, kelle vanemad on omavahel abielus.

Sugulaste seadusjärgne pärimisõigus

Sugulased pärinevad seadusjärgse pärimise raames kindlas järjekorras. On neli rühma (parenteli):

1. lapsed ja nende järeltulijad, st lapselapsed, lapselapselapsed jne.
2. vanemad ja nende järeltulijad
3. vanavanemad või nende järeltulijad
4. vanavanavanemad.

Ka surnu abikaasal on seadusjärgne pärimisõigus. Abikaasa pärimisõigus võib olenevalt olukorrast sugulaste pärimisõiguse välistada või seda vähendada.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Põhimõte „noor enne vana“

Nelja parenteli vahel kehtib seadusjärgse pärimise raames põhimõte „noor enne vana“: lapsed enne vanemaid (ja nende järeltulijaid), vanemad enne vanavanemaid (ja nende järeltulijaid), vanavanemad enne vanavanavanemaid. Seetõttu tuleb alati kindlaks määrata madalaim parentel. Ainult see parentel pärib siis. Mitte kunagi ei saa mitu parenteli kõrvuti pärida.

See põhimõte tagab, et esmalt saavad pärandi oma lapsed ja alles seejärel esivanemad ning kaugemad sugulased asendajatena.

1. pärimisrühm

1. parentel hõlmab surnu otseseid järeltulijaid, st lapsi, lapselapsi, lapselapselapsi ja teisi järeltulijaid. Kui 1. parentelis on isikuid, ei päri 2., 3. ja 4. parentel midagi.

Ainult siis, kui 1. parentelis ei ole kedagi, läheb pärand seadusjärgse pärimise raames 2. parentelile.

2. pärimisrühm

2. parentel hõlmab surnu vanemaid ja nende järeltulijaid, st õdesid-vendi, õepoegi ja õetütreid ning teisi järeltulijaid.

Kui ka 2. parentelis ei ole kedagi, sest surnu mõlemad vanemad ei ela enam ja ka vanematel ei ole elavaid järeltulijaid, võetakse seadusjärgse pärimise raames arvesse 3. parentel.

3. pärimisrühm

3. parentel hõlmab surnu emapoolseid ja isapoolseid vanavanemaid ning nende järeltulijaid, st onude ja tädisid, nõbusid ja nõbusid ning teisi järeltulijaid.

Kui ka 3. parentelis ei ole enam kedagi, läheb pärand seadusjärgse pärimise raames 4. parentelile.

4. pärimisrühm

Siia kuuluvad surnu vanavanavanemad, kuid mitte nende järeltulijad.

Näited

Näide: Surnul oli laps ja õde. Surnu vanemad elavad veel.

Lahendus: Pärib laps (1. parentel). Vanemad ja nende tütar (2. parentel) on välistatud.

Näide: Surnul ei olnud lapsi, kuid tal oli õde. Surnu vanemad on samuti juba surnud.

Lahendus: Lapsi ja laste järeltulijaid (1. parentel) ei ole. Seetõttu tulevad arvesse vanemad ja vanemate järeltulijad (2. parentel). Vanemad on juba surnud. Vanematel on aga tütar, kes elab veel (surnu õde). Pärib õde.

Põhimõte „vana enne noort“

Parenteli sees pärivad seadusjärgse pärimise raames esmalt surnu lapsed (1. parentel), vanemad (2. parentel), vanavanemad (3. parentel).

Nende isikute järeltulijad saavad pärandi ainult siis, kui nende vanemad on juba surnud. (Vana-)lapselapsed pärivad seega ainult siis, kui nende vanemad oleksid pärinud, kuid on juba surnud. Surnu õed-vennad, õe- ja vennapojad pärivad seega ainult siis, kui nende vanemad oleksid pärinud, kuid on juba surnud.

Näide: Surnul ei olnud lapsi, kuid tal oli õde ja õepoeg (õe poeg). Surnu vanemad on samuti juba surnud.

Lahendus: Lapsi ja laste järeltulijaid (1. parentel) ei ole. Seetõttu tulevad arvesse vanemad ja vanemate järeltulijad (2. parentel). Vanemad on juba surnud. Vanematel on aga tütar, kes elab veel (surnu õde). Pärib õde. Tema poeg (surnu õepoeg) ei päri midagi, sest tema ema elab veel.

Mitu järeltulijat

Mitme järeltulija puhul jagatakse pärand nende vahel võrdselt (pea peale).

Näide: Surnul on kolm last.

Lahendus: Iga laps saab pärandist võrdse osa.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Abikaasade seadusjärgne pärimisõigus

Ka surnu abikaasal on seadusjärgne pärimisõigus. Pärandiosa suurus sõltub sellest, milliste sugulaste kõrval abikaasa pärib.

• Kõrval laste ja nende laste järeltulijate pärib abikaasa ühe kolmandiku.
• Surnu vanemate kõrval pärib abikaasa kaks kolmandikku.
• Kõigil muudel juhtudel pärib abikaasa või registreeritud elukaaslane kogu pärandi.

Abikaasa vähendab seega 1. parenteli pärimisõigust ühe kolmandiku võrra ja vanemate pärimisõigust kahe kolmandiku võrra. 2. parenteli järeltulijad ning kogu 3. ja 4. parentel jäävad aga ilma, kui abikaasa on olemas.

Tähelepanu: See regulatsioon võib abikaasa väga keerulisse olukorda panna, kui lapsed nõuavad oma kahe kolmandiku osa väljamaksmist. Abikaasad peaksid seetõttu alati testamendi tegema ja ideaaljuhul oma laste ning vanematega sundosa loobumise kokku leppima. Nii saab tagada, et teine abikaasa saab esmalt kõik ja lapsed saavad pärandi alles pärast mõlema abikaasa surma.

Märkus: Need sätted kehtivad ka registreeritud elukaasluste kohta.

Elukaaslased

Seadusjärgse pärimise raames pärivad elukaaslased ainult siis, kui ükski teine seadusjärgne pärija pärandit ei saa. Seetõttu saab ta pärandi ainult enne annakusaajaid ja riiki. Pärimisõiguslikus mõttes on elukaaslane muide ainult see, kes on elanud pärandaja surmale eelnenud vähemalt kolm aastat temaga ühises majapidamises.

Tähelepanu: See seaduslik regulatsioon ei vasta eriti pikaajaliste elukaasluste puhul enamasti surnu tahtele. Elukaaslased peaksid seetõttu alati testamendi tegema ja ideaaljuhul seadusjärgsete pärijatega edasise pärimise kohta põhjaliku kokkuleppe sõlmima. Kui seda ei tehta, jäävad elukaaslased ilma, niipea kui on olemas mõni kaugem sugulane.

Seadusjärgsed pärijad puuduvad

Seadusjärgne pärimine toimub niikuinii ainult siis, kui puudub kehtiv testament, kui see ei hõlma kogu vara või kui pärijad pärandit vastu ei võta.

Kui nendel juhtudel ei ole ka ühtegi seadusjärgset pärijat ega elukaaslast, siis läheb pärand riigile.

Seadusjärgse pärimise puudused

Seadusjärgsest pärimisest on paljudel juhtudel kehtiva testamendiga võrreldes märkimisväärseid puudusi.

Üks puudus on juhuslikkus. Isegi kui on olemas ainult üks laps, võib ta surra samal ajal vanematega, nt autoõnnetuses. Siis läheb pärand kaugematele sugulastele või halvimal juhul riigile, kuigi pärandaja oleks selle juhtumi pigem teisiti reguleerinud ja lähedasi sõpru meeles pidanud.

Teine puudus on see, et seadusjärgne pärimine annab edasi ainult vara osi. See viib väga paljudel juhtudel õigusvaidlusteni üksikute varaosade õige hindamise üle. Sageli tuleb hiljem vara jagada ja korterid ning väärtesemed müüa, sest ükski pärija ei ole võimeline teisi välja maksma. Nii lähevad kaotsi kallid mälestused ja perekonnakodud.

Testament on seetõttu alati parem viis oma pärandi reguleerimiseks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Korduma kippuvad küsimused – KKK