Motiveeriv eksimus pärimisõiguses

Motiveeriv eksimus

Motiveeriv eksimus pärimisõiguses esineb siis, kui pärandaja on koostanud testamendilise korralduse kindla põhjuse tõttu, mis hiljem osutub objektiivselt ebaõigeks. See võib olla näiteks juhul, kui pärandaja lähtus väärtest faktidest. Erinevalt lepinguõigusest lubab pärimisõigus teatud juhtudel korralduse vaidlustamist või kohandamist, kui ekslik motiiv oli tõendatavalt ainus määrav tegur viimse tahte jaoks.

Pärimisõigus järgib siin tahteteooriat, mille puhul on määrav pärandaja tegelik tahe, mitte avalduse saaja usaldus

Motiveeriv eksimus on eksimus korralduse sisemise põhjuse suhtes. Kui pärandaja on testeerinud ebaõige põhjuse tõttu, võib korraldust teatud eeldustel vaidlustada.

Õiguslik alus

Korralduse vaidlustamine motiveeriva eksimuse tõttu on reguleeritud § 572 ABGB-s. Norm selgitab: korraldus jääb põhimõtteliselt kehtima, välja arvatud juhul, kui see põhineb ainuüksi väledel põhjustel.

Et see eksimus oleks arvestatav, peavad olema täidetud kõik eeldused:

• Objektiivselt vale fakt: Eksimus peab puudutama fakti, mis oli kontrollitavalt vale (mitte lihtsalt subjektiivne hinnang või väärtushinnang).
• Ainuõiguslik põhjuslikkus: Eksimus pidi olema korralduse ainus põhjus.
• Tõendatavus: Vaidlustamist algatav pool peab eksimust ja selle ainulist tähtsust täielikult tõendama.

Sebastian Riedlmair
Harlander & Partner Rechtsanwälte „Wer sich auf einen Motivirrtum beruft, muss das gesamte innere Bewegungsgefüge des Erblassers rekonstruieren. Diese Aufgabe ist anspruchsvoll und selten eindeutig.“

Eristamine teistest eksimuse vormidest

Mitte iga eksimus ei vii testamendilise korralduse vaidlustatavuseni. Austria pärimisõigus eristab mitut eksimuse liiki, millel on igaühel oma õiguslikud tagajärjed.

Avalduseksimus esineb siis, kui pärandaja on avaldanud midagi muud, kui ta tegelikult tahtis. Näide sellest on nimede või mõistete vahetamine. Sellistel juhtudel on vaidlustamine võimalik.

Sisueksimus esineb siis, kui pärandaja mõistab valesti oma avalduse tähendust, st hindab oma sõnade õiguslikku tagajärge teisiti, kui see tegelikult on. Ka see eksimus võib viia vaidlustatavuseni, kui see on oluline.

Seevastu motiveeriv eksimus ei puuduta avaldust ega selle sisu, vaid pärandaja sisemist põhjust. Selline eksimus on asjakohane ainult siis, kui põhjus oli ainus määrav tegur korralduse jaoks. Kui ekslik motiiv oli vaid kaaspõhjus, jääb korraldus kehtima.

Mitte iga eksimus õiguslike seoste kohta ei ole õiguslikult asjakohane. Määravad on faktilised eksimused, mitte õiguslikud valehinnanud.

Lõpuks tuleb falsa demonstratio kõigist eksimuse vormidest selgelt eristada: kui pärandaja eksib vaid isiku või asja tähistamisel, kuid mõtleb selgelt õiget, jääb korraldus kehtima. Siin kehtib põhimõte, et määrav ei ole öeldu, vaid tegelikult tahetud.

Kehtiva vaidlustamise eeldused

1. Eksimus fakti suhtes

Lubatud on vaid eksimus objektiivselt tuvastatava asjaolu kohta. Pelgalt arvamused, moraalsed hinnangud või iseloomu hinnangud ei ole piisavad. Riigikohus rõhutab: „Motivatsiooniviga saab alati tugineda vaid objektiivselt kontrollitavatele faktidele, mitte subjektiivsetele väärtushinnangutele.“

2. Põhjuse ainuõiguslik iseloom

Vaidlustamine on võimalik ainult siis, kui ekslik põhjus oli ainus määrav. Kui oli ka ainult üks täiendav motiiv (nt tänulikkus, kohustustunne, traditsioon), on vaidlustamine välistatud. See kitsas tõlgendus teenib õiguskindlust ja takistab spekulatiivseid järeldusi motivatsiooni kohta.

3. Tõendamiskohustus ja tõendamisvahendid

Vaidlustajat tabab täielik tõendamiskohustus. Eksimus ei pea testamendis seisma, kuid seda saab tõendada väliste tõenditega nagu kirjad, vestlusprotokollid või tunnistajate ütlused. Riigikohus on selgitanud, et dokumenteerimine testamendis ei ole hädavajalik.

Oluline: Kohandamine motiveeriva eksimuse tõttu ei tohi kunagi viia kõrgema annetuseni, kui algselt ette nähtud. Kui pärandaja on ekslikult liiga palju annetanud, võib korraldust parandada või tühistada. Kui ta on aga liiga vähe pärandanud, ei tohi seda summat tagantjärele suurendada. Soodustuse laiendamine kohtuliku tõlgendamise kaudu on välistatud.

4. Olulisus ja õiguslik tagajärg

Motiveeriva eksimuse õiguslik mõju sõltub sellest, kui tugevalt ekslik põhjus viimast tahet mõjutas. Kui vale motiiv oli ainus ja määrav põhjus korralduse jaoks, loetakse eksimus oluliseks. Sel juhul võib korralduse täielikult tühistada, sest seda ei oleks selle põhjuseta koostatud.

Kui aga eksimuse kõrval oli veel üks teine, õige otsustamispõhjus, on eksimus ebaoluline. Korraldus jääb sel juhul põhimõtteliselt kehtima, kuid seda võib sisuliselt kohandada. Täielik tühistamine ei ole võimalik.

Kohandamine ei tohi kunagi viia kõrgema varalise eeliseni. Liiga helde annetuse korral võib korraldust vähendada või kõrvaldada. Kui aga pärandati liiga vähe, jääb tagantjärele suurendamine välistatud. Soodustatu kasuks suurendamine on õiguslikult välistatud.

Asjakohane erireegel

See erijuhtum puudutab eriti arvestamata järeltulijaid: kui pärandaja on teadmatusest lapse või pärimisõiguslikku järeltulijat arvestamata jätnud, eeldatakse seaduslikult, et ta oleks seda teadmise korral teinud. Korraldus võib seetõttu automaatselt tühistuda või kohanduda.

Aegumine

Korralduse vaidlustamine eksimuse tõttu allub järgmistele tähtaegadele:

• 3 aastat alates eksimuse ja selle õigusliku tähenduse teadasaamisest
• maksimaalselt 30 aastat pärast pärandaja surma

Pärast nende tähtaegade möödumist ei ole kohtulik kehtestamine enam võimalik.

Tüüpilised juhtumid praktikast

Pärimisest ilmajätmine vale kahtlustuse tõttu

Pärandaja usub, et tema tütar on raha omastanud, ja jätab ta pärimisest välja. Hiljem selgub, et süüdistused olid põhjendamatud. Kui see eksimus oli ainus põhjus, võib korraldust vaidlustada.

Annetamine kaastundest

Mees pärandab oma hooldajale maja, sest arvab, et naine on varanduseta. Tegelikult omab ta mitut kinnisvara. Kui tõendatakse, et ainult see eksimus viis annetuseni, on vaidlustamine võimalik.

Märkamata järeltulijad

Abieluvälise lapse ei arvestata testamendi koostamisel, sest pärandaja ei teadnud tema olemasolust. Eeldatakse, et seda last oleks võrdselt arvestatud.

Vale tähistus versus motiveeriv eksimus

Pärandaja nimetab testamendis „minu vennapoeg Franz“, kuid mõtleb lähedase sõbra poega. See ei ole vaidlustamise küsimus, vaid falsa demonstratio juhtum. Antud juhul ei ole määrav kirjapandu, vaid tegelikult mõeldu.

Vaidlustamine ei ole võimalik meelemuutuse korral

Kui pärandaja muudab pärast testamendi koostamist oma arvamust, dokumenti muutmata, jääb korraldus kehtima. Meelemuutus ei ole eksimus õiguslikus mõttes. Kes oma arvamust muudab, peab aktiivselt tühistama või uuesti korraldama.

Teie eelised advokaadi abiga

Pärimistülid eksimuse tõttu kuuluvad pärimisõiguse kõige keerukamate vaidlusalade hulka. Sageli on peened erinevused määravad. Näiteks see, kas motiiv oli tõesti ainus määrav või vaid kõrvalpõhjus. Ka vale tähistuse ja tõelise eksimuse eristamine on juriidiliselt delikaatne.

Kogenud advokaat saab

• vajaduse korral korralduse kohandada või kehtetuks tunnistada.
• vaidlustamise eduväljavaateid kontrollida,
• kohtulikke tähtaegu ja vorminõudeid järgida ning

Korduma kippuvad küsimused – KKK