Konfiskeerimine
Konfiskeerimine
Konfiskeerimine vastavalt §-le 19a StGB on Austria kriminaalõiguse meede, millega võetakse lõplikult ära tahtliku kuriteoga seotud esemed. See ei ole karistus, vaid teenib õiguskorra tagamise ja üldsuse kaitsmise eesmärki edasiste õigusrikkumiste eest.
Konfiskeerida saab esemeid, mida kasutati tahtliku teo toimepanemiseks, mis olid mõeldud selle toimepanemiseks või mis teo tulemusel saadi. Oluline on, et need kuuluksid kurjategijale esimese astme otsuse tegemise ajal.
Alus
§ 19a lg 1 StGB sätestab, et konfiskeerida võib kuriteo toimepanemise vahendid, vahendid või tooted. Lõige 1a laiendab regulatsiooni nn asendusväärtustele, st varalistele väärtustele, mis on asendanud esialgse eseme, näiteks müügitulu.
Lõike 2 kohaselt peab kohus kontrollima konfiskeerimise proportsionaalsust. Kohus ei määra konfiskeerimist, kui see on ebaproportsionaalne teo tähtsuse või isikliku süü suhtes.
Süstemaatiliselt asub konfiskeerimine StGB-s enne konfiskeerimist ja äravõtmist. See moodustab seega kriminaalõigusliku vara konfiskeerimise esimese osa.
Eeldused
Konfiskeerimist võib määrata ainult järgmiste tingimuste täitmisel:
- Tahtlik tegu: Hooletusest ei piisa.
- Seotus kuriteoga: Eset kasutati kuriteo toimepanemiseks, see oli selleks ette nähtud või saadi kuriteo tulemusel.
- Kurjategija omand: Konfiskeerida saab ainult esemeid, mis otsuse tegemise ajal kuuluvad kurjategijale.
- Proportsionaalsus: Meede ei tohi olla ülemäärane ja peab olema teoga proportsionaalne.
Kui üks neist kriteeriumidest puudub, on konfiskeerimine lubamatu.
Proportsionaalsus
Konfiskeerimisest tuleb loobuda, kui see on teo raskuse või kurjategija süü suhtes ilmselgelt ebaproportsionaalne.
Seetõttu peavad kohtud alati kontrollima, kas sekkumine on õigustatud või kujutaks endast ebaproportsionaalset raskust.
Väiksemate süütegude või suure varalise väärtuse korral võib meetmest loobuda.
Eristamine konfiskeerimisest ja äravõtmisest
- Konfiskeerimine: puudutab kuriteost saadud varalisi eeliseid.
- Konfiskeerimine: on suunatud asjale endale – kuriteo toimepanemise vahendid või tooted.
- Äravõtmine: puudutab esemeid, mille omamine või kasutamine on keelatud sõltumata konkreetsest teost (nt keelatud relvad või narkootikumid).
Seega on konfiskeerimine eelkõige turvameede, mitte karistus või tulu äravõtmine.
Praktilised tagajärjed
Konfiskeerimine võtab kurjategijalt vara jäädavalt ära. See võib lisaks tegelikule karistusele omada märkimisväärseid majanduslikke tagajärgi.
Sageli puudutab see sõidukeid liikluskuritegude puhul, tehnilisi seadmeid küberkuritegevuse puhul või sularaha ja väärtesemeid vara- ja majanduskuritegude puhul.
Kohtuotsuse jõustumisel annab kohus konfiskeeritud esemate omandiõiguse üle riigile, kes need realiseerib, muudab kasutuskõlbmatuks või hävitab.
Teie eelised advokaadi abiga
Kriminaalprotsess on asjassepuutujatele märkimisväärne koorm. Juba alguses ähvardavad tõsised tagajärjed – sunnimeetmetest nagu läbiotsimine või kinnipidamine kuni kriminaalregistrisse kandmisteni ja vabadus- või rahatrahvideni. Esimeses faasis tehtud vead, näiteks läbimõtlematud ütlused või puudulik tõendite kogumine, ei ole hiljem sageli enam parandatavad. Ka majanduslikud riskid nagu kahjuhüvitise nõuded või menetluskulud võivad märkimisväärselt kaalukad olla.
Spetsialiseerunud kriminaalkaitse tagab, et teie õigused on algusest peale kaitstud. See annab kindluse politsei ja prokuratuuri suhtlemisel, kaitseb enesekahjustamise eest ja loob aluse selge kaitsestrateegiale.
Meie advokaadibüroo:
- kontrollib, kas ja millises ulatuses on süüdistus õiguslikult põhjendatud,
- saadab teid läbi uurimismenetluse ja põhiarutelu,
- tagab õiguskindlad taotlused, seisukohad ja menetlussammud,
- toetab tsiviilõiguslike nõuete tõrjumisel või reguleerimisел,
- kaitseb teie õigusi ja huve kohtu, prokuratuuri ja kannatanute ees.
Peter HarlanderHarlander & Partner Rechtsanwälte „Machen Sie keine inhaltlichen Aussagen ohne vorherige Rücksprache mit Ihrer Verteidigung. Sie haben jederzeit das Recht zu schweigen und eine Anwältin oder einen Anwalt beizuziehen. Dieses Recht gilt bereits bei der ersten polizeilichen Kontaktaufnahme. Erst nach Akteneinsicht lässt sich klären, ob und welche Einlassung sinnvoll ist.“
