Väljapressiv röövamine

Väljapressiv röövamine § 102 StGB kohaselt on eriti raske kuritegu, kus inimest röövitakse tema vabadusest või muul viisil tuuakse kurjategija võimu alla, et väljapressida kolmandat isikut ohuga ohvri elu, tervise või vabaduse vastu. Tüüpiline on ähvardus teha ohvrile midagi, kui nõutud käitumist ei järgita, näiteks lunasumma maksmist või teatud otsust ametiasutuselt või ettevõttelt. Õigusrikkumise tuumaks ei ole mitte ainult ohvri isikliku vabaduse massiivne rikkumine, vaid eelkõige tema alandamine pelgaks survevahendiks, millega soovitakse saavutada majanduslikke, isiklikke või poliitilisi eesmärke. Väljapressiv röövamine ühendab seega kvalifitseeritud vabaduserikkumise raske sunnivormiga ja väljapressimisega ning karistatakse vastavalt rangelt.

Objektiivne koosseis

Väljapressiva röövimise objektiivne koosseis hõlmab kõiki väliseid ja tajutavaid sündmusi, mis näitavad, et inimene on röövitud oma vabadusest ja kasutatud surveahendina. See kujutab ainult nähtavat toimumist, võrrelduna kaameraga, mis salvestab ainult seda, mis tegelikult juhtub, ilma sisemiste kavatsuste või motiivideta.

Koosseisupärane on iga olukord, kus inimene röövitakse, kinni peetakse või viiakse kurjategija kontrolli alla. Otsustav on see, et see seisund selgelt äratuntavalt eksisteerib ja et ohver ei saa enam vabalt otsustada või end ise kaitsta. Kas kurjategija on selle seisundi tekitanud vägivalla, pettuse, psüühilise mõjutamise või võimaluse ärakasutamisega, ei mängi objektiivse koosseisu jaoks rolli. Määrav on ainult väline vabaduse võtmine.

Objektiivne koosseis on täidetud kohe, kui ohver eemaldatakse oma tavalisest kaitsepiirkonnast või viiakse kurjategija tegeliku võimu alla ja see olukord on sobiv kolmanda isiku survestamiseks.

Kontrollietapid

Teosubjekt:

Iga isik, kes määrab, mõjutab ohvri asukoha või põhjustab tema äravedu või omastamise.

Teoobjekt:

Kuriteobjekt on iga inimene, sõltumata vanusest, päritolust või sotsiaalsest taustast. Otsustav on see, et teda röövitakse vastu või ilma tema vaba tahteta või viiakse kurjategija võimu alla ja muudetakse seega kavandatud väljapressimise surveahendiks.

Karistatavuse jaoks ei ole oluline, kas ohver näiliselt alguses vabatahtlikult kaasa läheb. Pettusest või psüühilisest ülekaalust saadud kaasategevus on õiguslikult tähelepandamatu, kui see viib selleni, et ohver satub kurjategija kontrolli alla. Kui ohver on kurjategija võimualas ja see seisund peab teenima väljapressimist, on seaduse kaitseeesmärk täidetud.

Kui seejärel toimub tegelik asukoha muutmine või jätkuv omastamistegu, on tegemist lõpetatud kuriteoga.

Teokoosseis:

Väljapressiv röövamine on siis, kui inimene viiakse vastu või ilma tema tahteta teise kohta, hoitakse seal kinni või viiakse kurjategija võimu alla, et survestada kolmandat isikut selle olukorra kaudu.

Tüüpilised teod on:

• Äraviimine kodust, töökohalt või avalikust ruumist, et võtta ohver teiste kontrolli alt.
• Viimine kohta, kus ohvrit saab kergemini kontrollida või varjatult hoida, näiteks kortereisse, sõidukitesse või üksildasseesse keskkonda.
• Pettus või manipulatsioon, näiteks kahjutu eesmärgi ettekäändmine, et meelitada ohver kontrollitud keskkonda.

Väljapressivat röövimist ei ole siis, kui väljapressimiskavatsust ei ole või käitumine ei ole suunatud kolmanda isiku sundimisele ohvri olukorra kaudu. Ohvri vabatahtlikkus ei välista tegu, kui see tugineb pettusele, ähvardusele või psüühilisele mõjutamisele.

Tegu peab viima tegeliku röövimis- või omastamisteoni. Pelk sellise seisundi ähvardamine ei täida koosseisu, kuid võib olla kvalifitseeritud ähvardus või väljapressimine.

Teotagajärg:

Kuriteotagajärg seisneb ohvri teostunud äravõtmises tema senisest kaitsepiirkonnast või omastamisolukorra tekitamises. Määrav on see, et ohver on olukorras, mida kurjategija valitseb ja mis on objektiivselt sobiv surveahendina kasutamiseks kolmanda isiku vastu. Ka see, kes ainult transpordi, valvamise või asukoha pakkumise üle võtab, võib koosseisu kaasosalisena või kaastäitjana täita.

Põhjuslikkus:

Kurjategija tegu on põhjuslik, kui ilma selleta ohver ei oleks sattunud kurjategija võimu või röövimisseisund ei oleks tekkinud. Iga tegu, mis vabaduse võtmist või omastamist põhjustab, säilitab või süvendab, on põhjuslik. Isegi kui ohver hirmust juhiseid järgib või näiliselt vabatahtlikult kaasa läheb, jääb põhjuslikkus püsima, kui see kaasategevus tugineb pettusele või survele.

Objektiivne omistamine:

Tagajärg on kurjategijale objektiivselt omistatav, kui ta teadlikult loob olukorra, kus ohver võetakse teiste kontrolli alt ja kasutatakse väljapressimisvahendina. Õiguspärane äravedu eeldab kas seaduslikku alust või ohvri vaba ja teadlikku nõusolekut. Iga tegu, mis on suunatud sunniolukorra loomisele võõraste eesmärkide läviviimiseks, on õigusvastane ja täidab § 102 StGB objektiivse koosseisu.

Kvalifitseerivad asjaolud

• Rasked tagajärjed: Kui ohver röövimise tagajärjel kehaliselt või hingeliselt raskelt kahjustada saab, on tegemist raskendava asjaoluga.
• Röövimise kestus: Pikemaajaliselt kestev vabaduse piiramine võib põhjustada kõrgema karistusraamk rakendamist.
• Mitmekordne teopanek: Kes röövib mitu isikut või tegutseb korduvalt, karistatakse rangem.

Eristamine teistest süütegudest

Väljapressiva röövimise koosseis on täidetud, kui kurjategija inimese vastu või ilma tema tahteta omastab või teise kohta viib, et kolmandat isikut massiliselt survestada. Kurjategija kahjustab aktiivselt ohvri vabadust ja suunab sihipäraselt selle otsustusvabadust, kes survele allub. Ta loob teadlikult sunniolukorra, kontrollib olukorda ja kasutab ohvrit väljapressimisvahendina, et soovitud tulemust saavutada.

• § 99 StGB – Vabaduse võtmine: Hõlmab inimese pelka vangistamist või kinnipidamist ilma asukoha muutmiseta. Objektiivne sisu piirdub liikumisvabaduse tühistamisega.
  § 102 StGB nõuab aga ohvri omastamist või röövimist, mis on äratuntavalt sobiv kolmandale isikule surve avaldamiseks. Mõlemad kuriteod seisavad sageli tegelikus konkurentsis, kuna vabaduse võtmine on regulaarselt röövimise koostisosa.
• § 105 StGB – Sundimine: Kolmanda isiku sundimine on § 102 juures kaasa hõlmatud, kuna surve avaldamine toimub just ohvri omastamise kaudu. Eraldi karistatavus sundimise eest ei ole seega tavaliselt vajalik. Ainult siis, kui kurjategija kolmandat isikut röövimisest lahus sunnib, tuleb § 105 lisaks arvesse.
• §§ 144 kuni 145 StGB – Väljapressimiskuriteod: § 102 StGB on väljapressimiskuritegudele väga lähedal. Erinevus seisneb surveahendi raskuses. Väljapressiva röövimise puhul kasutatakse inimest ähvardusahendina. Väljapressimine ei pea olema lõpetatud. Juba kavatsus röövimise kaudu nõudmisi läbi suruda, on piisav.
• § 269 StGB – Pantvangiks võtmine vabastamiskatsete puhul: Kui kurjategija ohustab ametiasutusi või kolmandaid isikuid, et takistada ohvri vabastamist, kuulub see § 269 StGB alla. Sellistel juhtudel käsitletakse riiklike meetmete tõrjumist, mitte eraõiguslikke väljapressimiseesmärke.

Konkurentsid:

Tegelik konkurents:

Tegelik konkurents on siis, kui väljapressiv röövamine toimub koos iseseisvaate kuritegudega, näiteks kehaline väärkohtlemine, röövimne, kvalifitseeritud ähvardus või piinamine. Kurjategija rikub mitut õigushüve omaette viisil, mistõttu iga tegu tuleb eraldi karistada.

Mitteehe konkurents:

Mitteehe konkurents on siis, kui röövamine on ainult raskeama põhikuriteo osa ja ei avalda iseseisaavat õigusrikkumist. See on haruldane, kuna väljapressiava röövimise puhul sisaldab juba omastamistegu märkimisväärset õigusrikkumist. Ainult siis, kui kogu õigusrikkumise sisu läheb teise kuriteo alla, võib § 102 StGB taganeda.

Tegude paljusus:

Kes omastab mitu inimest või viib läbi protsessi korduvalt, täidab mitu iseseisavat kuritegu, mida tuleb eraldi karistada.

Jätkuv tegu:

Kui ohvrit hoitakse pikemat aega või eri kohtades kinni, on tegemist ühtse teoga, niikaua kui väljapressimiskavatsus püsib.

Tõendamiskohustus ja tõendite hindamine

Prokuratuur:

Prokuratuur kannab tõendamiskohatust väljapressiva röövimise olemasolu, selle kestuse, eesmärgi ning seose kohta teo ja planeeritud või toimunud väljapressimise vahel. Ta tõendab, et ohver vastu või ilma oma tahteta eemaldati oma kaitsepiirkonnast või hoiti seal kinni ja jäi seetõttu kurjategija kontrolli alla, et kasutada teda surveahendina kolmanda isiku vastu.

Kohus:

Kohus kontrollib ja hindab kõiki tõendeid kogu kontekstis. Ta ei kasuta sobimatuid või õigusvastaselt saadud tõendeid. Otsustav on see, kas ohver tegelikult omastati või rööviti ja kas see olukord oli objektiivselt sobiv kolmanda isiku survestamiseks. Kohus tuvastab, kas oli olemas reaalne röövimisseisund, mis kannab väljapressimiskavatsust.

Süüdistatav:

Süüdistataval ei ole tõendamiskohustust. Ta võib aga tekitada kahtlusi väljapressimiskavatsuses, tegelikus omastamises või röövimisseisundi kestuses. Samuti võib ta osutada vastuoludele, tõendilünkadele või ebaselgetele ekspertiisidele.

Tüüpilised tõendid on arstlikud leiud vigastuste või stressireaktsioonide kohta, tunnistajate ütlused äravedu käigu kohta, video- või jälgimismaterjal, digitaalsed asukohaandmed nagu GPS- või mobiilside protokollid ning jäljed sõidukitel, riietel või ustele. Üksikjuhtudel võivad olla olulised ka pedagoogilised või psühholoogilised ekspertiisid, näiteks küsimuse kohta, kas alaealine isik suutis olukorra iseloomu mõista.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktilised näited

• Röövamine töökohas: Pärast tööpäeva lõppu tabab inimest tuttav, kes teeskle, et viib ta kolleegi korraldusel koju. Selle asemel sõidab ta temaga üksildasesse kohta ja takistab igasugust kontakti. Seejärel nõuab ta lähedaselt raha. Ka ilma vägivallata on tegemist väljapressiva röövimisega, kuna ohver võetakse oma keskkonna kontrolli alt ja kasutatakse teadlikult surveahendina.
• Pettus ja manipulatsioon: Kurjategija meelitab ohvrit näiliselt kahjutu ettekäändega, näiteks väidetavalt kiireloomulise arutelu või palvega abi saada. Ohver järgneb vabatahtlikult, kuid jõuab keskkonda, mida kurjategija täielikult kontrollib. Sealt avaldab ta kolmandale isikule survet. Pettus on piisav, kui see teenib olukorra loomist, kus ohvrit saab kasutada väljapressimisvahendina. Otsustav on kavatsus sundida kolmandat isikut ohvri olukorra kaudu, mitte see, kas nõue juba täideti või ähvardus välja öeldi.

Need näited näitavad, et juba inimese äravedu või omastamine tema õiguspärasest kaitsepiirkonnast täidab väljapressiva röövimise. Määrav on sihipärane isikliku vabaduse tühistamine koos kavatsusega sundida kolmandat isikut tegema, taluma või millestki hoiduma.

Subjektiivne koosseis

Toimepanija käitub tahtlikult. Ta teab või vähemalt lepib sellega, et toob isiku tema tahte vastaselt või selleta oma valdusesse ja loob sellega olukorra, mida ta soovib kasutada kolmanda isiku väljapressimiseks.

Oluline on kavatsus avaldada teisele inimesele survet. Toimepanija soovib saavutada, et see kolmas isik midagi teeks, millestki hoiduks või midagi talub, kuna ohver on toimepanija võimuses. Piisab, kui toimepanija tõsiselt püüdleb selle mõju poole. Kas kolmas isik hiljem tegelikult järele annab, ei mõjuta karistatavust.

Tahtlikkust ei ole, kui toimepanija usub, et ohver läheb kaasa vabalt ja teadlikult või kui ta ei soovi kolmandale isikule survet avaldada. Kes ekslikult eeldab, et olukord teenib vaid süütut eesmärki, ei täida subjektiivset koosseisu.

Määrav on, et toimepanija teadlikult loob ja kontrollib ohvri olukorda, et sellest kasu lõigata. Kes tunneb ära, et ohver on temast sõltuv või hirmutatud, ja sihipäraselt kasutab seda olukorda, et kolmandat isikut millekski sundida, käitub tahtlikult ja täidab sellega § 102 StGB subjektiivse koosseisu.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Süü ja eksimused

• Keeldueksimus: Keeldueksimus vabandab ainult siis, kui see oli vältimatu. Kes teadlikult isikut valdusesse võtab, kinni peab või teise kohta viib, et sellega kolmandale isikule survet avaldada, ei saa tugineda sellele, et ta ei teadnud selle käitumise keelatud olemist. Igaüks peab end teavitama oma tegutsemise õiguslikest piiridest.
• Süüpõhimõte: Karistatav on ainult see, kes käitub süüliselt. Väljapressiv röövimisevõtmine nõuab tahtlikkust valdusesse võtmise suhtes ja kavatsust sundida kolmandat isikut käitumisele. Kes ekslikult eeldab, et ohver läheb kaasa vabatahtlikult ja teadlikult või et surveolukorda ei tohiks tekkida, ei käitu süüliselt, vaid ülimalt hooletult, mida § 102 StGB ei hõlma.
• Süüvõimetus: Süüd ei kanna keegi, kes teo toimepanemise ajal raske hingeli häire või haiguslik juhtimis­võime kahjustuse tõttu ei suutnud oma teo õigusvastasust mõista või vastavalt tegutseda. Kahtluste korral hangib kohus psühhiaatrilise ekspertiisi.
• Vabandav hädaseisund: Esineb, kui tegu pannakse toime äärmuslikus sundolukorras, näiteks enda või teiste elu ähvardava vahetu ohu tõrjumiseks. Sellistel juhtudel võib käitumine olla vabandatav, kuid mitte õiguspärane.
• Näilik hädakaitse: Kes ekslikult usub, et tal on õigus kinni pidada, näiteks arvates, et peab ohtu tõrjuma või kedagi kaitsma, tegutseb ilma tahtluseta, kui eksimus on tõsine ja mõistetav. Kui siiski jääb hoolsuskohustuse rikkumine, võib käitumine mõjuda karistust kergendavalt, kuid mitte õigustavalt.

Karistuse äralangemine ja diversioon

Vabatahtlik vabastamine § 102 lõike 4 StGB kohaselt

Toimepanija saab karistust märkimisväärselt kergendada, kui ta laseb ohvri vabatahtlikult ja välissurveta vabaks ja see naaseb tõsisema kahjuta taas oma elukeskkonda. Röövimist või valdusesse võtmist loetakse siis lõppenuks, kui ohver on taas turvalisuses ega ole enam toimepanija kontrolli all.

Oluline on, et toimepanija tegutseb omal algatusel, loobub röövimisega taotletud sooritusest ja teeb selgelt nähtavaks, et ei soovi olukorda edasi ära kasutada. Kes vabatahtlikult lõpetab, näitab arusaamist ja võib seetõttu saada märksa leebema karistuse.

Tagantjärele heastamine:

Kui toimepanija püüab pärast tegu vabandada, aidata või hüvitada, võib kohus seda käitumist karistust kergendavalt arvesse võtta. Sellesse kuulub siiras vabandus, ohvri toetamine või materiaalsete ja hingel­iste kahjude hüvitamine. Kes võtab vastutuse ja teeb aktiivselt heastamist, näitab, et on õigusvastasust mõistnud.

Diversioon:

Diverentsioontmaa on väljapressiva röövimise korral võimalik ainult harvadel erandjuhtudel. Tegu puudutab rasket vabaduse võtmist, mis tavaliselt tekitab märkimisväärse surveolukorra ohvri ja kolmanda isiku suhtes. Vähene süü esineb ainult siis, kui asjaolude kogum on selge, ülehaaratav ja ohvrit püsivalt koormamata.

Kui ei esine ähvardusi, ei kasutata vägivalda ja ohver vabastatakse kiiresti, võib kohus erandjuhul diversiontsioontmånet kaaluda. Sellistel juhtudel võib määrata rahalist sooritust, ühiskasuliku töö või teokorvamise. Diversiong toob kaasa süüdi­mõistmise puudumise ja kande puudumise kriminaalregistris.

Diversiooni välistamine:

Diverentsioontmaa langeb ära, kui toimepanija kasutab vägivalda, tõsiselt ähvardab, ohvrit raskelt koormab või valdusesse võtmine kestab kauem. Samuti kui toimepanija püüab ohvri olukorra kaudu kõrgeid varalisi nõudeid või märkimisväärseid eeliseid välja pressida, ei tule diversionaalsuendi kõnealust kõne alla. Ainult arusaamatuse korral, vähese süü ja äratuntava arusaamise puhul võib kohus erandit kaaluda.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Karistuse mõistmine ja tagajärjed

Kohus mõistab karistuse teo raskuse, valdusesse võtmise kestuse, ähvardamissituatsiooni intensiivsuse ja väljapressimise eesmärgi järgi. Määrav on, kas toimepanija on teadlikult viinud ohvri olukorda, kus seda kasutati kolmanda isiku vastu survevahendina. Ka küsimus, kui planiperaselt toimepanija tegutseb ja milliseid vahendeid kasutab, mõjutab karistuse suurust.

Raskendavad asjaolud esinevad eriti siis, kui

• ohvrit peetakse kinni pikema aja jooksul,
• toimepanija tegutseb planipäraselt ja esitab kõrgeid nõudmisi,
• ohvrile tekitatakse füüsilisi või hingelisi koormusi,
• kasutatakse vägivalda, ohtlikke ähvardusi või kavalust,
• või toimepanija on juba asjakohases valdkonnas korduvalt karistatud.

Kergendavad asjaolud on näiteks

• kui toimepanija on karistamata,
• kui ta tunnistab süüd ja näitab arusaamist,
• kui ta vabatahtlikult ohvri vabastab ja loobub nõutud sooritusest,
• kui ta püüab heastamist,
• kui esineb erakordselt psüühiline koormus,
• või kui menetlus kestab ülemäära kaua.

Vangistuse võib kohus tingimisi järele anda, kui see ei kesta kauem kui kaks aastat ja toimepanijat peetakse sotsiaalselt stabiilseks. Pikema karistuse korral tuleb kaaluda osalist tingimisi järeleandmist. Lisaks võib kohus määrata juhiseid, näiteks teraapiat või kahju heastamist.

Karistusraamistik

Väljapressiva röövimise korral on karistusraamistik põhijuhul kümne kuni kahekümne aasta vangistus. See kehtib alati siis, kui isik võetakse tema tahte vastaselt või selleta valdusesse või rööbitakse, et sundida teist inimest millekski tegutsemisele, talumisele või tegematajätmisele. Määrav on, et ohvrit kasutatakse survevahendina.

Sama karistusraamistik kehtib ka siis, kui toimepanija röövib või võtab valdusesse eriti kaitsevajava isiku, näiteks alaealise, vaimselt puudega või vastupanuvõimetu ohvri. Samuti rakendub sama karistus, kui toimepanija kasutab ära juba olemasolevat röövimist või valdusesse võtmist, et kolmandat isikut sundida. Eriline kaitsevajadus või sundolukorra teadlik ärakasutamine suurendab õigusvastasust märkimisväärselt.

Kui teo tagajärjel saabub ohvri surm, tõuseb karistusraamistik märkimisväärselt. Selles eriti raskes juhtumis võib kohus määrata kuni eluaegse vangistuse. Määrav on, kas surm on seoses tekkinud surve- või ohuolukorraga.

Kui toimepanija laseb ohvri siiski vabatahtlikult, ilma välise surveta ja tõsisema kahjuta tagasi pöörduda ja loobub täielikult ihaldatud sooritusest, väheneb karistus märkimisväärselt kuue kuu kuni viie aastani. See regulatsioon peaks soodustama ohvri kiiret ja vigastamatut vabastamist.

Rahatrahv – päevamäärade süsteem

Austria karistusõigus arvutab rahalisi karistusi päevamäära süsteemi järgi. Päevamäärade arv sõltub süüst, summa päevas rahalisest maksevõimest. Nii kohandatakse karistust isiklike oludega ja see jääb siiski tuntavaks.

• Vahemik: kuni 720 päevamäära – vähemalt 4 eurot, ülimalt 5000 eurot päevas.
• Praktika valem: Umbes 6 kuu vangistus vastab ligikaudu 360 päevamäärale. See ümberarvutus teenib ainult suunamisena ja ei ole jäik skeem.
• Mittemaksmise korral: Kohus võib määrata asendusvangistuse. Tavaliselt kehtib: 1 päev asendusvangistust vastab 2 päevamäärale.

Vangistus ja (osaliselt) tingimisi edasilükkamine

§ 37 StGB: Kui seaduslik karistusähvardus ulatub kuni viie aastani, võib kohus lühikese vangistuse asemel maksimaalselt ühe aasta pikkuselt määrata rahalise karistuse. See võimalus kehtib ka väljapressiva röövimise leebe­mate juhtumite korral, näiteks kui toimepanija vabastab ohvri vabatahtlikult ega ole tekkinud raskeid tagajärgi. Rahaline karistus on siiski lubatud ainult siis, kui sellele ei räägi vastu spetsial- või generaalpreventiivsed põhjused.

§ 43 StGB: Vanglakaristust võib tingimisi edasi lükata, kui see ei ületa kahte aastat ja süüdimõistetule antakse positiivne sotsiaalne prognoos. Katseaeg on üks kuni kolm aastat. Kui see läbitakse ilma tühistamiseta, loetakse karistus lõplikult edasilükatuks.

§ 43a StGB: Osaliselt tingimisi järeleandmine võimaldab kombineerida tingimusteta ja tingimuslikku karistuse osa. Rohkem kui kuue kuu kuni kahe aasta pikkuste vangistuste korral võib osa karistusest tingimisi järele anda või asendada rahalise karistusega kuni 720 päevamäärani, kui see vastab juhtumi asjaoludele. Seda lahendust rakendatakse sageli, kui küll teatav õigusvastasuse määr vajab sanktioneerimist, kuid samal ajal täielik vangistus ei tundu vajalik.

§§ 50 kuni 52 StGB: Kohus võib lisaks anda juhiseid ja määrata käitumiskontrolli. Tüüpilised juhised puudutavad kahju heastamist, osalemist teraapias või nõustamises, kontakti- või viibimiskeelde ning sotsiaalsele stabiliseerimisele suunatud meetmeid. Eesmärk on edasiste süütegude vältimine ja püsiva seaduskuuleka käitumise edendamine. Kohus võib lisaks anda juhiseid ja määrata käitumiskontrolli. Tüüpilised juhised puudutavad kahju heastamist, osalemist teraapias või nõustamises, kontaktikeelde, viibimispiiranguid või muid meetmeid, mis teenivad sotsiaalset stabiliseerimist. Eesmärk on vältida edasisi süütegusid ja toetada püsivat seaduskuulekat käitumist.

Kohtute pädevus

Asjaline pädevus

Väljapressiva röövimise korral otsustab tavaliselt maakohus kaebanduskohtuna, kuna seaduslik karistusraamistik näeb ette kümme kuni kahekümme aastat vangistust ja kuulub seetõttu raskete kuritegude hulka. Üksikkohtniku pädevus ei tule kõne alla, kuna karistusähvardus ületab märkimisväärselt viit aastat.

Kõrge karistusähvarduse tõttu ei kasutata vandekohut, kuna tegu ei näe vaatamata oma raskusele ette tingimatu eluaegset vangistust kui ainsat karistusähvardust.

Kohalik pädevus

Pädev on teokoha kohus. Määrav on, kus valdusesse võtmine algas, kus ohvrit kinni peeti või kus väljapressiva surveolukorra raskuskese asus.

Kui teokohta ei saa üheselt kindlaks teha, määratakse pädevus süüdistatava elukoha, vahistamiskoha või asjaomase prokuratuuri asukoha järgi. Menetlust viiakse läbi selles kohas, kus otstarbekohane ja nõuetekohane läbiviimine on kõige paremini tagatud.

Kohtuastmete järjekord

Maakohtu otsuste vastu on lubatud apellatsioon ringkonnakohtusse.
Ringkonnakohtu otsuseid saab tühisuskaebuse või apellatsiooniga Riigikohtusse kaevata.

Tsiviilnõuded kriminaalmenetluses

Väljapressiva röövimise korral võivad ohver ise või lähedased sugulased eraosalistena esitada tsiviilõiguslikke nõudeid kriminaalmenetluses. Sellesse kuuluvad valuraha, teraapia- ja ravikulu, teenistuskadu, hoolduskulud, psühholoogilise toe kulud ning hingelise kannatuse ja muude tagajärjede hüvitamise, mis on tekkinud valdusesse võtmise või kinni pidamise tõttu.

Eraosalise ühendumine peatab kõigi esitatud nõuete aegumise, kuni kriminaalmenetlus kestab. Alles pärast jõustunud lõpetamist hakkab aegumistähtaeg uuesti jooksma, kuivõrd nõuet ei ole täielikult rahuldatud.

Vabatahtlik kahju heastamine, näiteks vabanduse, rahalise hüvitamise või ohvri aktiivse toetamise kaudu, võib karistust kergendavalt mõjuda, kui see toimub õigeaegselt, usaldusväärselt ja täielikult.

Kui toimepanija on siiski teadlikult kasutanud ohvrit survevahendina, põhjustanud märkimisväärset psühholoogi­list kahju või kasutanud olukorda eriti hoolimatult ära, kaotab hilisem heastamine tavaliselt oma kergendava toime. Sellistel juhtudel ei saa see enam kaaluda üles toimepandud õigusvastasust.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Kriminaalmenetluse ülevaade

• Uurimise algus: süüdistatava seisundi määramine konkreetse kahtluse korral; alates sellest täielikud süüdistatava õigused.
• Politsei/prokuratuur: prokuratuur juhib, kriminaalpolitsei uurib; eesmärk: lõpetamine, diversioon või süüdistuse esitamine.
• Süüdistatava ülekuulamine: eelne teavitamine; kaitsja kaasamine viib edasilükkamiseni; vaikimisõigus säilib.
• Toimikuga tutvumine: politsei/prokuratuur/kohtu juures; hõlmab ka tõendusobjekte (kuivõrd ei ohusta uurimise eesmärki).
• Põhikohtuistung: suuline tõendite kogumine, otsus; otsus eraõiguslike nõuete kohta.

Süüdistatava õigused

• Informatsioon ja kaitse: õigus teavitamisele, menetlusabile, vabale kaitsja valikule, tõlkeabile, tõenditaotlustele.
• Vaikimine ja advokaat: vaikimisõigus igal ajal; kaitsja kaasamisel lükatakse ülekuulamine edasi.
• Teavitamiskohustus: õigeaegne informatsioon kahtluse/õiguste kohta; erandid ainult uurimiseesmärgi tagamiseks.
• Aktidega tutvumine praktiliselt: uurimis- ja põhimenetluse aktid; kolmandate isikute tutvumine piiratud süüdistatava kasuks.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

Praktika ja käitumisnõuanded

1. Säilitada vaikimine.
   Lühike selgitus piisab: „Kasutan oma õigust vaikida ja räägin kõigepealt oma kaitsjaga.” See õigus kehtib juba esimesest ülekuulamisest politsei või prokuratuuri poolt.
2. Viivitamata võtta ühendust kaitsega.
   Ilma uurimisaktidega tutvumiseta ei tohiks ühtki ütlust anda. Alles pärast aktidega tutvumist saab kaitse hinnata, milline strateegia ja milline tõendite tagamine on mõttekas.
3. Tõendeid viivitamata tagada.
   Arstlikud leiud, fotod kuupäeva ja mõõtkaavaga, vajadusel röntgen- või KT-ülesvõtted teha. Rõivad, esemed ja digitaalsed salvestused eraldi hoiustada. Tunnistajate nimekiri ja mäluprotokollid hiljemalt kahe päeva jooksul koostada.
4. Mitte võtta ühendust vastaspoolega.
   Teie enda sõnumeid, kõnesid või postitusi võidakse kasutada tõenditena teie vastu. Kogu suhtlus peaks toimuma ainult kaitsja kaudu.
5. Salvestada õigeaegselt video- ja andmesalvestised.
   Ühistranspordis, lokaalides või korteriühistute jälgimiskaamerate salvestised kustutatakse sageli automaatselt mõne päeva pärast. Seetõttu tuleb andmete säilitamise taotlused esitada viivitamatult operaatorile, politseile või prokuratuurile.
6. Dokumenteerige läbiotsimised ja arestimised.
   Läbiotsimise või arestimise korral nõudke korralduse või protokolli koopiat. Märkige üles kuupäev, kellaaeg, osalevad isikud ja kõik kaasa võetud esemed.
7. Vahistamise korral: ärge andke ütlusi asja kohta.
   Nõudke oma kaitsja kohest teavitamist. Vahistamist võib kohaldada ainult põhjendatud kahtluse ja täiendava vahistamisaluse olemasolul. Leebemad meetmed (nt lubadus, registreerimiskohustus, lähenemiskeeld) on eelistatud.
8. Valmistage kahju hüvitamine hoolikalt ette.
   Maksed või hüvitamispakkumised tuleks teha ainult kaitsja kaudu ja need tuleb dokumenteerida. Struktureeritud kahju hüvitamine mõjub positiivselt diversioonile ja karistuse määramisele.

Teie eelised advokaadi abiga

Menetlus alaealise isiku röövimise tõttu kuulub Austria kriminaalõiguse kõige delikaatsematesse valdkondadesse. Koosseis puudutab mitte ainult lapse vabadust, vaid ka vanema hooldusõigust ja alaealiste seksuaalse puutumatuse kaitset. Paljud juhtumid on õiguslikult keerulised, kuna need tulenevad perekondlikest konfliktidest, usaldussuhtetest või arusaamatustest sotsiaalses keskkonnas. Sageli on ebaselge, kas tegemist on tegelikult karistatava teoga või ekslikult suunatud hoolitsusega.

Kas röövimist kriminaalõiguslikus mõttes esineb, sõltub sellest, kas laps viidi ära või hoiti kinni hooldusõiguslike isikute vastu või ilma nende nõusolekuta ja millist eesmärki teo toimepanija seejuures taotles. Otsustav on, kas laps võeti vanema kaitsevaldkonnast välja ja seati seeläbi ärakasutamise ohtudele. Juba väikesed erinevused ütlustes, ajalistes kulgemistes või suhtlustõendites võivad õiguslikku hinnangut oluliselt muuta.

Advokaadi esindus algusest peale on seetõttu eriti oluline. See tagab, et tõendeid kogutakse korrektselt, tunnistajate ütlusi kontrollitakse ja kavatsusi esitatakse asjakohaselt. Ainult nii saab selgitada, kas tegemist on karistatava käitumisega või arusaamatusega perekondlike või sotsiaalsete suhete raames.

Meie advokaadibüroo

• kontrollib, kas tegelikult esineb karistatav röövimist või kas tegu on seletatav eksimuse, nõusoleku või õigustavate asjaolude kaudu,
• analüüsib tunnistajate ütlusi, suhtluse kulgemist ja digitaalseid tõendeid vastuolude ja usutavuse osas,
• saadab teid läbi kogu uurimis- ja kohtumenetluse,
• töötab välja kaitsestrateegiat, mis esitab teie tegutsemiskavatsuse selgelt ja arusaadavalt,
• ja esindab teie õigusi järjekindlalt politsei, prokuratuuri ja kohtu ees.

Struktureeritud ja asjalikult põhjendatud kriminaalkaitse tagab, et teie käitumist hinnatakse õiguslikult õigesti ja menetlus kulgeb õiglaselt, objektiivselt ja ilma eelarvamusteta. Nii saate selge ja tasakaalustatud esinduse, mis suundub õiglasele ja arusaadavale lahendusele.

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon

KKK – korduma kippuvad küsimused

Valige nüüd soovitud aeg:Tasuta esmakonsultatsioon